Doris Lessingi “Kassid” annab lühiülevaate karvapallidest, keda kirjanik oma elu jooksul kohanud on, ja tegu on kena kirju seltskonnaga. Esmalt saab lugeja aimu, mis tunne on elada kassidest kubisevas Aafrika farmis ning pärast seda jutustab Lessing põhjalikumalt Londoni kiisudest.

“Kassid” tundub olevat raamat, millest täit mõnu saavad tunda ainult kassiinimesed. Teistele võivad Lessingi tähelepanekud kuiva sonimisena tunduda. Ent kiisuarmastaja kogeb seda lugedes äratundmisrõõmu, sest kassid, ükskõik kus maailmanurgas nad ka ei elaks, on loomult üsna sarnased. Lessingi terav pilk peilib välja kõik kassielu iseärasused ja kirjeldab neid loomutruult. Kui kassid saavad mõne veidrusega hakkama, püüab Lessing nende psüühikat lahates sellele seletust leida. Kuid kes see ikka päris täpselt teab, mis ühe kassi mõtteis mõlgub? Ka Lessing tunnistab, et kassid on ikka ühed pagana müstilised elukad. Kass teeb, mis kass tahab, motiive ei maksa otsida. Ja pole vajagi, lood kasside seletamatutest seiklustest on muhedad.

Pärast lugemist jäi hinge pitsitama kiisude üleüldine abitus. Jah, kassid tavatsevad omapead kõndida, kuid ometi käib nende iseseisvus käsikäes armetusega. Ikka veel leidub kohti, kus neisse suhtutakse kui prügisse. Keskaja rudiment? Kodukasside reproduktiivsüsteem on nende omanike käsutuses. Kui kass saab viga, sõltub nende saatus suuresti inimloomast, uhke hiirekuningas muutub tagasi haledaks kassititeks. Kui kass saab otsa, siis lein ei kesta kaua. Nukker. Nagu Lessing raamatu lõpus nendib: “Tundes kasse, tervel eluajal arvukalt kasse, jääb lõpuks kurbuse sade, mis on hoopis teistsugune kui see, mis seostub inimestega: see koosneb valust nende abituse pärast ja süütundest meie kõigi eest” (lk 138).

Advertisements