Blogi va kurivaim on jälle unarusse jäänud. Lugenud olen, sai ka märkmeid tehtud, aga pole viitsimist kirjutada. See postitus tundub ka kuidagi punnitatud olevat, aga eks ma proovin järgmistega tasa teha.

Gabriel Zaidi  “Liiga palju raamatuid” räägibki täpselt sellest, mis kaanel kirjas: maailmas on liiga palju raamatuid. Et lugeja küllusest mingisugusegi pildi saaks, pakub Zaid igasugu põnevat statistikat. Tõsi küll, suurem osa sellest on suht kasutu, aga kui seda järjepidevalt igas peatükis korrata, siis aitab ikka probleemidest aru saada küll.

Zaid heidab pilgu lugemise ja kirjastamise maailma ning toob välja mõned kitsaskohad, mille üle arutleda võiks. Kulissidetagusest sahmimisest on üldse väga palju juttu ning sellega tutvumine tuleb tavalugejale kindlasti kasuks. Kõik need, kes internetikommentaariumites vinguvad, et raamatud on kallid ja keegi ei loe, võiksid Zaidi sirvida, kuna see mõjub väga rahustavalt (*köhh* Lang, võta too teos lugemiskavva *köhh*). Tõsi, raskused on olemas, kuid olukord ei ole nii troostitu, üldsegi mitte.

Kõige rohkem meeldis mulle peatükk raamatute “tähtkujudest” (lk 53): “Kuidas peaks lugeja selles mõõtmatuses leidma oma isikliku tähtkuju, need raamatud, mis panevad tema elu universumiga suhtlema? Ja kuidas leiab üks raamat miljonite hulgast oma lugejad?” Antud peatükis tabab Zaid päris mitu korda naelapea pihta. Suurem osa raamatutest jääb lugemata sellepärast, et nad lihtsalt ei leia teed oma lugeja juurde. Mäletan, kuidas üks sõbranna kunagi mu käest küsis, et kust ma küll tean, millist teost osta ja lugeda ning ma ei osanud talle midagi vastata, sest minu jaoks on kõik valikud suht loomulikud. Ma teen palju eeltööd ja lihtsalt tean, mis mulle meeldib. Enamjaolt on mu soovitused ka täppi läinud, ent samas on mu tutvusringkond igasugusele kraamile avatud. Aga laias laastus on heade raamatute väljanuuskimiseks ikka verekoera nina vaja ning selleks on vaja end pikalt treenida. Tore oleks, kui iga lugeja omale “juhendaja” leiaks, aga nagu Zaidki tunnistab, suure lugemusega raamatupoodnikke ja raamatukoguhoidjaid naljalt ei leia, valdava osa inimeste jaoks on raamatud ikkagi peamiselt äri ja töö.

Zaid räägib, kuidas ta tundis suurt rõõmu sellest, kui sai juhatada ühe lugeja poes raamatu juurde, mida müüja sõnul nende riiulitel ei leidunud ja sellega seoses meenusid mullegi mõned korrad, kus ma sarnaselt talitlenud olen. Kord küsis üks pisike poiss raamatukogus isale mingit Kenderi teost ja sellal kui raamatukogutädi kurvalt pead raputas, vedasin mina selle riiulist välja. Mõni aeg tagasi oli Apollos mingi rumal komme mõningaid biograafiaid ilukirjanduse alla toppida ja vastupidi. No kuidas peaksid inimesed raamatuid üles leidma, kui poodides mingit korda ei ole?

Kuna Zaidi mõtted ilmusid aastal 2003, siis mõned e-raamatute kohta käivad laused panid vaikselt pihku itsitama, aga Zaidi arutlused annavad palju ainest edasimõtlemiseks. Kurbade faktide kiuste on jutt lohutav ja inspireeriv. Ei ütleks, et neid raamatuid liiga palju on. Mulle meeldib, et inglise keelde tõlgituna sai raamat nimeks So Many Books, sest see mõjub kuidagi positiivsemalt.

 Veel arvamusi:

Sirp | Lugemik | Varraku blogi

Advertisements