Jõululugemiseks valisin Charles Dickensi “Suured lootused”, mis on üks tema hilisematest teostest. Nagu Dickensi puhul tihti juhtub, on loo peategelaseks orb. Pip läheb jõululaupäeval surnuaeda oma vanemate haudu külastama, kuid äkki krabab üks ärakaranud rets tal kraest kinni ning nõuab, et poiss talle süüa ning viili varastaks. Pärast mõningaid sekeldusi lohistatakse pätt tagasi vangilaevale ja Pip naaseb oma tavalise elu juurde õe juures, kes igal võimalusel talle tappa annab. Ühtäkki saab Pip kutse salapäraselt miss Havishamilt, kes tahab, et poiss tema suurde tühja majja mängima tuleks. Seal kohtub Pip miss Havishami hoolealuse, Estella-nimelise tüdrukuga, kellesse ta ajapikku kõrvuni ära armub. Mõne aja möödudes tabab Pipi jällegi üllatus, sest anonüümseks jääda sooviv heategija on otsustanud teda majanduslikult toetama hakata ning temast džentelmeni kasvatada. Pip astub uude ellu püstipäi, kuid õhku jäävad rippuma mitmed küsimused, millele hädasti vastuseid vaja oleks.

“Suured lootused” on üldjoontes klassikaline arenguromaan. Kuritegevuse kõrval on üks peamisi märksõnu sotsiaalne mobiilsus, mis  oli 19. sajandil kuumaks teemaks saanud. Sellest hetkest peale, kui Pip Estellasse kiindub, soovib ta teha kõik, et ta oleks tüdrukut väärt ning asub lähedaste käest “haridust omandama”. Pipi innukus on muljeltavaldav, kuid samas lapsik ning seega jääb poiss mitmesuguste väärtussüsteemide vahele lõksu. Pip on loomult heatahtlik, kuid kui ta juhuse läbi rikkaks saab, siis võtab ta kõige kergemini omaks kõrgematele klassidele omase priiskava elustiili ning põlgava suhtumise vaeste suhtes. Siinkohal kasutab Dickens juhust, et rikkurite käitumise suunas paar huumoris marineeritud kritiikanoolt lendu lasta:

“Startopi ettepanekul olime lasknud ennast valida ühte klubisse, mille nimi oli Finches of the Grove (Metsasalu Vindid); selle organisatsiooni otstarbest ei ole ma kunagi päriselt aru saanud – kui selle eesmärgiks mitte seda pidada, et klubi liikmed pidid iga kahe nädala tagant kord hirmkalli raha eest üheskoos luksuslikult lõunatama, pärast lõunasööki isekeskis võimalikult palju tülitsema ja kuuele kelnerile võimaluse andma ennast trepikojas täis juua” (lk 281).

Kuigi Pip laseb end vooluga kaasa viia, vaevab teda siiski südametunnistus, ent noormees üritab seda kiivalt varjata ja selle tulemuseks on tema moraalse arengu pidurdumine. Lõpuks siiski Pipi silmad avanevad ning ta hakkab mustale ja valgele lisaks nägema ka maailma halltoone. Pip hakkab taas kuulama oma südant ja mõistab, et hea võib olla halb ning vastupidi. Samuti tajub ta viimaks klassisüsteemi tarbetust. Selgust aitab muuhulgas luua see vana hea armastus.

Raamatu üks värvikamaid tegelasi on kindlasti tontlik miss Havisham, vanatüdruk, kes pole oma toimumata jäänud pulmapäevast saati kleiti seljast võtnud ning istub kinninaelutatud akendega majas, kaaslaseks mädanev pulmatort ja kellad, mis kõik näitavad tollest saatuslikust päevast saati üht ja sama aega. Tegelikult jätab ta üpris tobeda mulje, kuid kogu see kõdu ja kollapsi äärel olev õhkkond, mis teda ümbritseb, on veidralt paeluv.  Kõiges pettunud ja murtud südamega Havisham on otsustanud Estellast kasvatada kalgi kaunitari, et teda sarnasest saatusest päästa ning omamoodi meessoole kätte maksta. Sellele annab kontrasti positiivsem patulunastus-/kättemaksuplaan, mille keskmes on kulla ja karraga üle puistatud Pip.

Kui romaanile midagi ette heita, siis on selleks ebaühtlane tempo. Minu eelmine Dickensi-elamus oli igat pidi kaasakiskuv, kuid selle raamatu puhul tuli ette päris mitu ropult igavat juppi, mis muudkui venisid ja venisid, samas kui põnevusttekitavad kohad möödusid ülikiirelt ning kandsid endas mingit kummalist kärsitust. Samas meeldis mulle väga, kuidas Dickens kõik loo keskmes olevad tegelased lõpus kenaks puntraks kokku sõlmis, kaasates ka need karakterid, keda ma alguses pidasin kõrvalisteks omaette luusijateks.

Viimasena pean mainima seda, et tegelikult sattus “Suured lootused”  mulle eelkõige sellepärast näppu, et tulemas on uued ekraniseeringud:  kõigepealt  miniseriaal, mille esimene osa läheb BBC 1 eetrisse juba teisipäeval, ning tuleval aastal linastub ka uus mängufilm, kus teevad kaasa Helena Bonham Carter, Ralph Fiennes, Robbie Coltrane ja seriaalist The Borgias tuttav Holliday Grainger. Lõpetuseks jätan seda postitust kaunistama värsked miss Havishamid:

Advertisements