Eelmisel kuul hakkas ETV näitama The Pillars of the Earth’il põhinevat sarja ja nii on ka minu blogist tolle raamatu kohta viimasel ajal infot otsitud. Mõtlesin, et oleks aeg end selle järjest läbi närida. Selle nädala veetsin Ken Folletti romaani World Without End seltsis.

Romaani tegevustik leiab aset jällegi Kingsbridge’is, kuid esimese raamatu sündmustest on möödunud kaks sajandit. Palju on muutunud, linnas on uued ehitised, uued probleemid, uued näod, kuigi mõned neist on esimesest raamatust tuttavate tegelaste kauged sugulased. Ühel päeval hiilib kamp lapsi salaja metsa ning nad juhtuvad nägema kaht kuninganna teenistuses olevat sõjameest, kes kolmandalt mehelt üht kirja nõuavad. Kuninganna mehed tapetakse, lapsed panevad plehku. Ellujäänud mees kannab endaga kaasas riigisaladust, mis ühe sündmuspaigale jäänud poisi silme all sinnasamma maha maetakse. Poiss peab vanduma, et ta ei hinga sellest kellelegi. Lapsed lähevad koju, kasvavad suureks, võitlevad oma ühiskondliku positsiooni eest, armuvad, pettuvad ja nii need 1237 lehekülge mööduvadki. Ajalooliseks taustaks on Saja-aastane sõda ja Musta Surma võidukäik Euroopas.

Kahjuks on teos The Pillars of the Earth’i hale vari. Kõige suurem probleem on vast see, et onu Follett pole viitsinud ühtki uut tegelast välja mõelda ja nii napsaski ta kõik iseloomutüübid esimesest raamatust ning muutis nende nime, sotsiaalset klassi ja paiknemist loo üldpildis, et asi värskem tunduks. Jacki asemel on teises raamatus tema kauge sugulane Merthin (kes läheb ühel hetkel end välismaale täiendama, just nagu tema esiisagi), Aliena teisikuks võib pidada Carist, Merthini vend Ralph saab omale Williami julma rolli jne. Katedraali asemel ehitatakse uut silda, kuid see saab suhteliselt ruttu valmis ja edaspidi tegeletakse katedraali parandamisega ning muude pisiprojektidega. Nii ongi raamat täpselt nagu esimene osa, ent kui The Pillars of the Earth’is oli katedraali ehitamine raamatu keskmeks ning aitas kõiki tegevusliine koos hoida, siis World Without End’is valitseb kaos ning tegelased ekslevad sihitult ringi.

Paistab, et nende 18 aasta jooksul, mis kaht raamatut üksteisest lahutab, on Follett avastanud, et seks müüb, ja seega on ta vist kõik oma fantaasiad teises osas välja elanud. Ka esimeses raamatus oli seksi, kuid seda oli mõistlikus koguses ning see ei häirinud. Järjes on aga on üks seksistseen teise otsa ning kohati saadab seda veel lame pornofilmilik dialoog. Vägistamist tuleb tihti ette, katku ajal toimuvad tänavatel lausa orgiad ning esindatud on ka ulakad nunnad.  Kui sinna juurde lisada veel kõik need suhtedraamad ja soovimatud tited, siis saab kokku ühe vägeva seebika, aga mina ootasin sellelt raamatult midagi enamat. Ka “suur saladus”, mis raamatu alguses metsa maha maeti, valmistas pettumuse.

Kui ma oleksin seda viivitamatult pärast esimese osa lõpetamist lugenud, siis oleks raamat tõenäoliselt kohe nurka lennanud, aga kuna ma kõiki detaile esimesest osast ei mäletanud, siis suutsin ma ta hõlpsasti läbi lugeda ja kohati oli ta tõepoolest sama põnev kui esimene osa, kuid halba oli siiski rohkem kui head. Kui arvestada seda, et Follett on peamiselt ikkagi põnevuskirjanik, siis on arusaadav, miks kõnealune teos võrreldes esimese osaga selline läbikukkumine on. Eks ta ole harjunud oma raamatute sisu taaskasutamisega, kuid ajalooliste romaanide puhul see ei funka ning loodan, et kirjanik punnitab järgmisel korral rohkem. Vahepeal ilmus temalt Fall of Giants, mille tegevus on asetatud 20. sajandi algusesse, peaks vist seda lugema ja alles siis Folletti võimete üle otsustama?

Advertisements