Katrina Kalda asus lapsena 1990. aastal Prantsusmaale elama, õppis seal kirjandusteadust ja kirjutas “Eesti romaani”, mis eelmisel aastal nooblis Gallimard’i kirjastuses välja anti. Tubli saavutus ja tore ju, et meist kirjutatakse. Kohe saadi ka siinmail hais ninna ja tõlge valmis tänavu.

Lugu leiab aset 1990ndate keskel Tallinnas. Noorhärra August nõustub kirjutama ajalehele järjejuttu, armub abikäe ulataja kaasasse, loob talle kirjandusliku teisiku ning muudab kõik oma tunded ja soovid ilukirjanduseks. Vahepeal on palju toretsevat teksti ja siis saabub mingi imelik lõpp. Oeh. Oeh. No mida haipi?

Kes sellesse romaani 90ndate Eestit otsima läheb, peab paraku pettuma. Kalda on oma faktivigadega loonud kõverpeegli-Eesti, kus figureerivad värvilise ekraaniga telefonid ja hirmkallis õlu ning tähistatakse 1920. aastal saavutatud iseseisvuse aastapäeva. Ilukirjanduses on kõik lubatud, kuid kas just kliimat ja ajalugu nii läbipaistvalt väänata? Detailide täpsuses peitub võlu. Samas võib neid veidrusi seletada ka huvitava vaatepunktiga: jutustajaks on Augusti väljamõeldud tegelane, kes lõpu poole ka oma enese lugu  muutma hakkab (päris jasperffordelik värk, olen viimasel ajal isuga Thursday Nexti seiklusi lugenud, peaks sellest ka millalgi kirjutama). Äkki teeb just tema vigu, sest pole pärismaailma asjadega kursis? 80ndatest pärit fiktiivse tegelase fiktsioon ikkagi. Kui ta juba kirjaniku järjejuttu ümber treib, siis miks ei võiks ta tema elust jutustades sama teha?

Kirjanduse ja reaalsuse suhe selles romaanis paneb tõepoolest pea valutama. Aga keskmine eestlane naerab ju selle kõik siiski välja. Uhked prantsusepärased road leiavad tee lauale sellise kergusega, nagu oleks tegu kapsasupiga? Sidrunipuu aias? Kokk-koduabiline maamajas? Ja ega paprikad polnud 90ndate keskel nii tundmatud küll, et nad talumehi hirmutanud oleks. Peab nõustuma, et ega see romaan vist eestlaste norivale meelele mõeldud pole, pigem ikka prantslastele põhjamaiseks tundlemiseks.

Kaldal on kena lopsakas stiil ja seda tuleb kiita. Võrdlus võrdluse otsa, nagusid ja kuisid sajab kui/nagu oavarrest ning kõik see on tõlkes väga hästi edasi antud. 42. leheküljel läheb aias armsasti “liikuma nälkjate aeglane ja melanhoolne kolonn”,100 lehekülge hiljem tekib endal lugedeski mingi veider pitsitav tunne:

“Nad tunnetasid, kuidas neid ümbritses nähtamatu satelliitide ja nähtav telefoniliinide võrk, nähtamatu eilsete, tänaste või homsete trajektooride võrk, mida pruugivad inimesed, masinad ja koormalojused, nähtamatu molekulide tants, milles pesitseb ja laguneb elu, ristuvate mõtete, kavatsuste, oletuste ja kahetsuste tajumatu võrk, maa-alune püsiv ja tihke risoomide, juurte ja vaklade võrk” (lk 141-142).

Nii võimsaid ja luulelisi kirjeldusi juba naljalt ei kohta. Kalda proosa teeb oma tummisusega hingele pai. Samas pärsib see aga kõvasti lugemist. Minu tempoks sai kolm-lehte-edasi-kaks-tagasi, sest tähelepanu kippus kogu aeg hajuma. Pärast raamatu läbilugemist tuli nentida, et ega midagi sealt külge ei hakanud. Kalda oli oma viguritega korraldanud tõhusa diversiooni, et kahvatud tegelased ning tegevustiku puudumine välja ei paistaks ja nii ongi “Eesti romaan” üks prometheuslik vemp: pealt pekiga kaetud, sees vaid paljad kondid.

Veel arvamusi:

Nõudmiseni | Postimees | Rohelisemrohi | Sehkendaja | Sirp | Südamelähedaselt | Varraku blogi

Advertisements