Robert Darntoni The Great Cat Massacre kuulub kindlasti kergestiloetavate kultuuriajaloo käsitluste hulka. Raamat koosneb esseedest, mis võtavad appi antropoloogilised meetodid, et 18. sajandi prantslaste mõttelaade efektiivsemalt lahata. Darnton usub, et kui me komistame ajalugu uurides millelegi, mis tundub meile kummaline või vastuvõetamatu, siis olemegi leidnud selle niidiotsa, mis juhatab meid lõpuks vastusteni ja aitab meil eelmistel sajanditel elanud inimeste vaimuelu paremini mõista.

Muinasjuttude algversioone analüüsides tutvustab Darnton lugejale puruvaeste talupoegade karmi maailma, ülemusega pahuksis olnud tööliste korraldatud kiisuveresaun varjab endas peent  ärapanemist, politseiniku märkmed aitavad valgust heita intellektuaalide rohkele sigimisele, Rousseau’le adresseeritud fännikirjad annavad märku uutmoodi lugeja sünnist.

Raamat annab kena ülevaate tavakodanike elust, piilutakse ka kõrgustesse. Revolutsiooni põhjuseid leiab ka, kohe näha, kuidas talupoegades ja töölistes vimm kobrutab. Minu jaoks olid huvitavad need peatükid, mis puudutasid kirjasõna kasvavat levikut ja lugemist. Hämmastav, milliseid tugevaid emotsioone need eelpoolnimetatud Jean-Jaques’ile saadetud fännikirjad sisaldasid, olgu need siis kas meeste või naiste kirjutatud. Ajal, mil romantilisi romaane peeti eriti ohtlikuks lektüüriks, seda eriti siis, kui nad naiste kätte juhtusid, liigutas Rousseau oma laia lugejaskonda pisarateni, hoolimata nende soost.

Darntoni kirjatüki teeb loetavaks selle meelelahutuslikkus ning analüüsi ja näidete omavaheline suhe. Viimaseid on raamatus rohkelt ja eriti meeldejäävad on kaks esimest esseed, kus räägitakse vastavalt muinasjuttudest ja tollest kassitapmisest, mis raamatule pealkirja andis. Eks kunagi koolipinki nühkides jäid ajalootundidest alati meelde just need kõige veidramad ja jälgimad faktid ning Darnton juba nendega ei koonerda. Autor võrdleb detailselt eri paikadest pärit muinasjutte, mis olid enne seda, kui nad kõrgemate klasside jaoks kenamaks kõpitseti, täis kannatusi, piinamisi, veriseid mõrvu, vägistamist ja ebaõiglust. Kasside kurvast saatusest rääkiv peatükk on kohati päris iiveldamaajav. Kiisud olid mitmete julmade rituaalide keskmeks, neid müüriti elusalt seintesse, seoti posti külge ja põletati, maeti elusalt, et umbrohust lahti saada, sandistati igal moel. Kassidel kisuti karvad seljast ja nende kehaosi kasutati rahvameditsiinis. Mõnes paigas arvati, et vasttapetud kassi auravat aju süües võib isegi nähtamatuks muutuda.

Lõpetuseks 18. sajandi prantsuse talupoegade perversne “Punamütsike”:

Once a little girl was told by her mother to bring some bread and milk to her grandmother. As the girl was walking through the forest, a wolf came up to her and asked where she was going. 

“To grandmother’s house,” she replied.

“Which path are you taking, the path of the pins or the path of the needles?”

“The path of the needles.”

So the wolf took the path of the pins and arrived first at the house. He killed grandmother, poured her blood into a bottle, and sliced her flesh onto a platter. Then he got into her night clothes and waited in bed.

“Knock, knock.”

“Come in, my dear.”

“Hello, grandmother. I’ve brought you some bread and milk.”

“Have something yourself, my dear. There is meat and wine in the pantry.”

So the little girl ate what was offered; and as she did, a little cat said, “Slut! To eat the flesh and drink the blood of your grandmother!”

Then the wolf said, “Undress and get into bed with me.”

“Where shall I put my apron?”

“Throw it on the fire; you won’t need it any more.”

For each garment—bodice, skirt, petticoat, and stockings—the girl asked the same question; and each time the wolf answered, “Throw it on the fire; you won’t need it any more.”

When the girl was in bed, she said, “Oh, grandmother! How hairy you are!

“It’s to keep me warm, my dear.”

“Oh, grandmother! What big shoulders you have!”

“It’s for better carrying firewood.”

“Oh, grandmother!  What long nails you have!”

“It’s for scratching myself better.”

“Oh, grandmother! What big teeth you have!

“It’s for eating you better, my dear.”

And he ate her.

Advertisements