Suurema osa lugemisajast kulutasin suvel George R. R. Martini “Jää ja tule laulu” raamatutest (A Game of Thrones, A Clash of Kings, A Storm of Swords, A Feast for Crows, A Dance With Dragons) läbinärimisele. Internet juba ammu soovitas ja plaanisin küll esimese raamatu enne seriaali väljatulekut läbi saada, kuid läks nagu ikka. Nii saigi esimest osa sarja vaatamisega paralleelselt loetud ning teised seni ilmunud raamatud riburada pidi sinna otsa. Nüüd jõudsin loetud materjalist blogimiseni kah.

Ei tea, mis totter komme see on, et iga populaarse fantaasiasarjaga käib kaasas võrdlus J. R. R. Tolkieniga. Nii tituleerivad ka “Jää ja tule laulu” raamatute tagakaaned Martini ameerika kirjanduse Tolkieniks, kuid õigupoolest pole neil kahel eriti midagi ühist peale selle, et mõlema autori raamatuid liigitatakse fantaasia alla ning tüüpide tegelased sõidavad hobustel ja taplevad mõõkadega.

Kindlasti on “Jää ja tule laul” oma žanri piires tubli sooritus. Üheks asjaks, mis mulle Martini juures meeldib on see, kui julmalt ta oma tegelastega ringi käib. Kui Tolkieni maailm on vaatamata pimeduse jõudude tegutsemisele idülliline, siis “Jää ja tule laul” on läbinisti sünge ja ebaõiglane.  Nii nagu Müüri taga elavatel naistel on kombeks oma lastele alles siis nimi panna, kui nad 2-aastaseks saavad, siis ei tasuks ka lugejal liialt “Jää ja tule laulu” tegelastesse kiinduda, sest jumal teab, kes sellest loost lõpuks eluga pääseb. Martini maailmas hiilib surm iga nurga taga ja ei teata oma külaskäigust ette.

Teiseks plussiks pean ma seda, et üleloomulikud jõud imbuvad jutu sisse tasapisi ja suur osa loost jääb vähemalt alguses kahe jalaga maa peale. Nii võibki neid raamatuid kohati lugeda kui keskaega asetatud võimuintriigide ja lahingutega vürtsitatud seiklusjuttu. Ka tegelased ise peavad lugusid lohede naasmisest ja kõndivatest koolnutest muinasjutuks. Seega sobib “Jää ja tule laul” hästi neile, kes pole fantaasiakirjandusega sina peal, kuid tahavad siiski sellega tutvust teha. Pean siinkohal taaskord mainima, et ma ei loe fantaasiasarju just eriti tihti, sest need raamatud kipuvad alati kobakad olema ja ajapikku kisub lugemine tüütuks, kuid Martini juttude puhul lendasid leheküljed mööda otsekui võluväel.

“Jää ja tule laul” võlub ka oma mastaapsusega. Martini maailm on detailiderikas ja elujõuline. Esindatud on usk ja arstiteadus, on legende, müüte, vananaistejutte, laule, rüütliromansse. Autor on kogunud kokku killukesi ajaloost ja loonud oma äranägemise järgi mosaiigi, mis on ühteaegu tuttav ja samas ka uudne. Mõnes kohas oleks keelekasutus (nuncle ja hunnik teisi arhaisme) ning tegevustik otsekui Shakespeare’i näidenditest pihta pandud (Cersei tegelaskujus avaldub leedimacbethilik penis envy, Theoni alter ego sarnaneb veidi “Kuningas Lear’i” Edgariga,  ja üldse meenutavad raamatutes kirjeldatud poliitilised ja sõjalised pinged “Ajalookroonikaid”), paar Daeneryse peatükki tõid aga miskipärast meelde antiikaja tsivilisatsioonid. Tahan ka esile tõsta “Jää ja tule laulu” raamatutes leiduvaid toidukirjeldusi, mis suu alati vett jooksma panid (muideks, tulevikus peaks ilmuma ka antud sarja teemaline kokaraamat, nii et peagi saab ka ise kuulsaid sidrunikooke ja muud kraami valmistada).

Samas on teose mõõtmed ka komistuskiviks. Paistab, et lugu ei taha oma raamides püsida ja vohab kui umbrohi kasimata aialapil. Suurim katsumus on lugemise käigus nimede meelespidamine, sest Martin armastab uusi pisitegelasi igale poole suruda. Tulemus on kui Matteuse evangeeliumi genealoogilised jupid: loetakse üles tegelaste lapsed ja vallaslapsed, surnud ja elavad. Uhh. Kui kõik raamatud järjest läbi lugeda, siis jäävad hästi silma kujundikordused (kohe päris mitmes raamatus oli situatsioon, mida võrreldi sellega, kui keel väljatõmmatud hamba kohal paiknevat tühimikku kompima läheb) ja muud märgid keele taaskasutusest. Lisaks on The Bear and the Maiden Fair kohe kindlasti kõige tüütum laul, mida ma “kuulnud” olen.

Kui tegelastest rääkida, siis liitun ka mina Tyrioni fänniklubiga. Eks tema ole üks vähestest, kes pole suu peale kukkunud ja troonide mängu mängides umbropsu ei lahmi, vaid mõtleb ikka peaga ka ja tema peatükid olidki kõige haaravamad. A Feast for Crows oli Tyrioni puudumise tõttu ikka päris piinarikas lugemine ja ma loodan, et GRRM üritab tulevikus raamatute geograafilist poolitamist vältida. Ei taha mõeldagi, mida need fännid taluma pidid, kes 6 aastat uusimat raamatut A Dance with Dragons ootasid. Lisaks meeldivad mulle need tegelased, kes eelistavad kulisside taga susida ja kaugemalt niite tõmmata nagu Varys ja Petyr. Viimase salakavalus on ikka üpris muljetavaldav. Pöialt hoian ka Jaime Lannisterile, kes on mitme raamatu jooksul päris huvitavaks tegelinskiks muutunud ja Aryale, kelle tegevusliin on jätkuvalt närvekõditav.

Onu Martin võiks nüüd oma tuuritamise ja blogimise lõpetada ning sajaprotsendiliselt järgmise raamatu kirjutamisele pühenduda. Viimases osas oli jälle mitu jubedat cliffhangerit ja tahaks juba teada, mis edasi saab.

Leidsin netist ühe päris tabava graafiku, mis ka minu lugemiselamust hästi kirjeldab:

Baas | Bukahoolik

Advertisements