Dickensi lugemine on kindla peale välja minek. Vaatamata raskustele, mida saatus tema tegelaste teele paiskab, on lõpp õnnelik: head tegelased saavad oma sihikindluse eest tasutud, kurjamid karistada, lugeja meel lahutatud. Hea tuju raamatud.

Autori kuueteistkümnenda romaani Little Dorrit kangelannaks on Amy Dorrit, kes on ühes õe ja vennaga kasvanud üles Marshalsea võlavanglas, kus tema isa juba aastaid kinni istub. Neiu teenib elatist õmblejana proua Clennami juures, kes tüdruku vastu veidralt lahke on ning nii tekibki naise poja hinges kahtlus, et ta ema võib Dorritite hädas mingitmoodi süüdi olla. Noorhärra Clennami sekkumisel tulevad päevavalgele nii mõnedki saladused, mis tegelaste elu pea peale pööravad.

Dickens sõidutab oma tegelasi ameerika mägedel, kõrghetked vahelduvad madalseisudega ja uute oludega kohanemine nõuab pingutust. Vaesed saavad rikkust mekkida ja vastupidi. Lugeja saab jälgida, kuidas seisukohad ning väärtushinnangud muutuvad ja kuidas need mõne tegelase puhul vankumatuks osutuvad. Ootamatult varanduse pärinud papa Dorrit soovib prestiiži nimel võlavangla minevikust kustutada ning selleks on ta valmis isegi neid inimesi hülgama, kes talle hädas olles abikäe ulatasid. Ent oma mineviku salgamine pole lihtne ja vanglamälestuste mahasurumise eest tuleb kõrget hinda maksta. Dorriti tütar ei oska ent rikkusega toime tulla ja ihkab oma kuldsest puurist tagasi nende heidikute juurde, kelle seltsis ta üles kasvas, kuna siis oli elu lihtsam ja ta ei pidanud muretsema selle pärast, kuidas hääldada sõnu prunes ja prism või mida selga panna. Itaalias ja mujal ringi reisideski ei kao Marshalsea tal meelest ja see loomulikult teeb vanale Dorritile meelehärmi. Samuti on Amy salamisi härra Clennamist sisse võetud, kuid neiu isa ei taha mehega enam mingit tegemist teha ja tagatipuks pole Clennamil Amy tunnetest aimugi.

Romaani pealiini toetavad mitmed kõrvalliinid, mis pakuvad veelgi rohkem saladusi ja müstikat ning lisaks ka hea kõhutäie naerda. Ka see raamat pakub dickensilikku läbilõiget tollasest ühiskonnast ja tegelaste müriaad on päris kirju. Samas ei ole karakterid eriti mitmeplaanilised: Amy Dorrit on nii kohutavalt armas, tagasihoidlik, hale ja heasüdamlik, pätt Rigaud üdini korrumpeerunud ja nii on lihtne tegelasi erinevatesse kategooriatesse jaotada, kuid piiripealsed juhtumid on ju alati huvitavamad. Kohati kisub jutt päris läägeks, aga nii oli tollal kombeks ja ei taha väga selle kallal norida. Maitse asi.

Mis mulle aga meeldis, on see, kuidas põnevust jagus pea igasse peatükki, isegi nendesse, mis otseselt tegevust edasi ei tõuganud. Nagu “Kolm musketäri” ja muud vanad head 19. sajandi hitid, ilmus ka kõnealune raamat kõigepealt järjejutuna ning lugejate huvi hoidmiseks tuli ju iga jupi lõppu pirn panna. Selline lähenemine töötab hästi ja kindlasti lihtsustab see ka Dickensi teoste ekraniseerimist. Little Dorriti põhjal valmis viimasena mõned aastad tagasi väga kihvt samanimeline miniseriaal, mis hiljem 7 Emmyga pärjati.

Advertisements