Pärast Bookeri saanud “Pii elu” kirjutamist kulus Yann Martelil 9 aastat uue teose üllitamiseks. Eelmisel aastal ilmunud Beatrice and Virgil on lugu Henry-nimelisest kirjanikust, kes saab ühe huvitava fännikirja ligidal elavalt taksidermistilt (veidral kombel samuti Henry), kes soovib tema abi näidendi kirjutamisel. Näidendi tegelasteks on eesel Beatrice ja möiraahv Virgil (Vergilius), kes ekslevad mööda triibulist särki.

Julgen arvata, et Martel on sarnaselt raamatu-Henryle jäänud loorberitele puhkama ja kannatanud loomepiinade käes (ka viimane on eelnevalt kirjutanud populaarse raamatu, mille tegelasteks on loomad) ning ideede nappusest on sündinud järjekordne loomaallegooria, mis seekord varjab endas holokausti õudusi ning laenab juppe teiste kirjanike töödest. Beatrice and Virgil’i lehekülgedelt vaatab vastu Flaubert’i lühijutt, ära mainitakse “Fatalist Jaques ja tema isand”, loomade nimed pärinevad Dantelt ning eeslit ja möiraahvi võib vabalt võrrelda “Godot’d oodates” tegelastega. Ühesõnaga, üks intertekstuaalne supp, mis peaks lugejat intellektuaalselt vägagi stimuleerima.

Raamatu suurimaks probleemiks on vast see, et Martel ise jääb viidatud teoste ja  kirjeldatud minevikusündmuste varju. Teos on fragmentaarne ja vähemalt mul oli raskusi loosse sisseelamisega. Igav hakkas, noh.  Jutust võib eeldada, et sarnaselt raamatu-Henryle on Martel on üritanud kirjutada holokaustist uues valguses, kuid tulemus ei funka eriti. Lõigud, kus kirjanik tsiteerib Flaubert’i juttu, on nii kohutavalt pikad ja seega jääb mulje, et suur osa raamatust on lihtsalt ruumitäide. Eesel ja ahv arutlevad pikalt ja laialt pirni omaduste üle, ebaolulistele detailidele pühendatakse ebardlikult palju ridu, raamatu lõppu on surutud peotäis filosoofilisi harjutusi.

Võrreldes kogu selle ajaga, mis kulub loo käima lükkamiseks, on lõpplahendus kuidagi mage ja tundub, nagu oleks kirjanik tahtnud lihtsalt asjaga ühele poole saada. Samas oli see võib-olla minu enda vastumeelsus II MS teemadega tegelevate raamatute suhtes, mis ei lasknud mul seda kompotti nautida. Ehk jäi mul asja iva üldse tabamata? Äkki oli raamat liiga sügav? Mine sa tea, aga antud teos ei tekitanud minus mingeid tundeid.

Sehkendaja

Advertisements