Zoë Helleri Notes on a Scandal (e. k. “Ühe skandaali märkmed”) on lugu kahest naisest. Sheba Hart on St George’i keskkooli uus ja nägus keraamikaõpetaja, Barbara Covett temast paarkümmend aastat vanem kolleeg, kes hakkab boheemlasliku Sheba vastu suurt huvi tundma, kuna arvab, et on kohanud oma hingesugulast. Sheba on abielus ja tal on kaks last, Barbara on üksildane vanatüdruk. Naistest saavad sõbrad. Ühel hetkel tuleb välja, et Shebal on suhe ühe oma õpilasega ning vaatamata Barbara nõuannetele ei tee naine sellele lõppu ja afäär leiab tee avalikkuse ette. Shebale jääb vaid üks usaldusisik: Barbara. Ent kas asjad on ikka nii, nagu nad peale vaadates tunduvad?

Loo jutustajaks on Barbara ja kirjapandu on korraga nii päevik kui ka ilukirjandusteos, nagu tegevustiku käigus selgub. Barbara on mitteusaldusväärne jutustaja, kelle käigud inimsuhete malelaual on suuresti mõjutatud tema kõikehaaravast üksindusest ja see paistabki olevat antud romaani üks põhiteemadest. Antud juhul sünnitab Barbara üksindus ajapikku pettekujutelmi: tema jaoks on pisimgi heatahtlik žest või vaadete kokkulangevus märgiks hingesugulusest ning need vaid süvendavad tema tugevaid tundeid isiku vastu, kelle ta omale sõbraks valinud on. Mõtetes kohtleb Barbara Shebat kui enda omandit ning paneb pahaks, kui viimane nende ühise töökaaslase Suega sõbrutseb. Barbara kinnisidee on viinud ta nii kaugele, et ta arvab, et ka teised mängivad sama mängu mis tema ning seega suhtub ta “rivaalidesse” vaenulikult. See saabki saatuslikuks Sheba suhetele oma lähedaste ja alaealise armukesega.

Kui suur osa raamatust pani Barbara ja tema manipuleeriva iseloomu suhtes vastikust tundma, siis ühel hetkel vahetub see haletsuse vastu välja, sest vanadaami soov armastatud ja vajatud olla on nii meeleheitlik. Ja eks tema natuur ole suuresti üksinduse poolt vormitud. Ridade vahelt paljastub tema vaimne ebastabiilsus ja kuigi Barbara lugu keskendub Sheba elule, reedab ta ennast oma jutuga täielikult ning lõpuks ei saa lugeja kindel olla kui palju Barbara jutust tõele vastab, sest piir faktide ja väljamõeldiste vahel on udune. Barbara tundub arvavat, et ta näeb inimesi läbi, kuid tegelikult näeb ta mitmel juhul enese peegelpilti, mida ta tunnistada ei taha. Heaks näiteks on siinkohal stseen, kus Shebast sisse võetud meeskolleeg avaldab Barbarale oma saladuse. Brian Bangs arvab, et ka tema meeldib Shebale ning Barbara mõtted sel teemal on järgmised:

“There are certain people in whom you can detect the seeds of madness – seeds that have remained dormant only because the people in question have lived relatively comfortable, middle-class lives. They function perfectly well in the world, but you can imagine, given a nasty parent, or a prolonged bout of unemployment, how their potential for craziness might have been realized – how their seeds might have sprouted little green shoots of weirdness, or even, with the right sort of anti-nurture, blossomed into full-blown lunacy. It occurred to me now, as I watched him sink down into his beanbag, that Brian Bangs was one of these people.”

Barbara susimisega paralleelselt jooksevad kommentaarid Briti klassisüsteemi ja ka võrdõigusluse kohta, mõtisklusi moraaliteemadel on rohkelt, nagu antud teema puhul arvata võib. Barbara vahendab igasugu detaile Sheba afääri kohta ja viimasest võiks veel mitu lõiku kirjutada, kuid otsustasin lugemisel pigem vanatüdrukule keskenduda, kuna ta tundus olevat huvitavam tegelane. Lisaks lahkab Heller kooliseinte vahel toimuvat ja uurib ka pereelu.

Pärast raamatu lõpetamist seisin silmitsi kerge paranoiaga. Tekkis tahtmine inimeste mõtteid lugeda. Kui palju Barbara-suguseid inimesi maailmas leidub? Kui lähedal nad olla võivad? Kuidas end üksinduse eest kaitsta? Ja miski jäi nagu veel hõõruma. Rahutukstegev lugu.

Raamatu põhjal on valminud ka samanimeline film.

Advertisements