Rikkuses ja vaesuses Esmaspäev, sept. 26 2011 

Dickensi lugemine on kindla peale välja minek. Vaatamata raskustele, mida saatus tema tegelaste teele paiskab, on lõpp õnnelik: head tegelased saavad oma sihikindluse eest tasutud, kurjamid karistada, lugeja meel lahutatud. Hea tuju raamatud.

Autori kuueteistkümnenda romaani Little Dorrit kangelannaks on Amy Dorrit, kes on ühes õe ja vennaga kasvanud üles Marshalsea võlavanglas, kus tema isa juba aastaid kinni istub. Neiu teenib elatist õmblejana proua Clennami juures, kes tüdruku vastu veidralt lahke on ning nii tekibki naise poja hinges kahtlus, et ta ema võib Dorritite hädas mingitmoodi süüdi olla. Noorhärra Clennami sekkumisel tulevad päevavalgele nii mõnedki saladused, mis tegelaste elu pea peale pööravad.

Dickens sõidutab oma tegelasi ameerika mägedel, kõrghetked vahelduvad madalseisudega ja uute oludega kohanemine nõuab pingutust. Vaesed saavad rikkust mekkida ja vastupidi. Lugeja saab jälgida, kuidas seisukohad ning väärtushinnangud muutuvad ja kuidas need mõne tegelase puhul vankumatuks osutuvad. Ootamatult varanduse pärinud papa Dorrit soovib prestiiži nimel võlavangla minevikust kustutada ning selleks on ta valmis isegi neid inimesi hülgama, kes talle hädas olles abikäe ulatasid. Ent oma mineviku salgamine pole lihtne ja vanglamälestuste mahasurumise eest tuleb kõrget hinda maksta. Dorriti tütar ei oska ent rikkusega toime tulla ja ihkab oma kuldsest puurist tagasi nende heidikute juurde, kelle seltsis ta üles kasvas, kuna siis oli elu lihtsam ja ta ei pidanud muretsema selle pärast, kuidas hääldada sõnu prunes ja prism või mida selga panna. Itaalias ja mujal ringi reisideski ei kao Marshalsea tal meelest ja see loomulikult teeb vanale Dorritile meelehärmi. Samuti on Amy salamisi härra Clennamist sisse võetud, kuid neiu isa ei taha mehega enam mingit tegemist teha ja tagatipuks pole Clennamil Amy tunnetest aimugi.

Romaani pealiini toetavad mitmed kõrvalliinid, mis pakuvad veelgi rohkem saladusi ja müstikat ning lisaks ka hea kõhutäie naerda. Ka see raamat pakub dickensilikku läbilõiget tollasest ühiskonnast ja tegelaste müriaad on päris kirju. Samas ei ole karakterid eriti mitmeplaanilised: Amy Dorrit on nii kohutavalt armas, tagasihoidlik, hale ja heasüdamlik, pätt Rigaud üdini korrumpeerunud ja nii on lihtne tegelasi erinevatesse kategooriatesse jaotada, kuid piiripealsed juhtumid on ju alati huvitavamad. Kohati kisub jutt päris läägeks, aga nii oli tollal kombeks ja ei taha väga selle kallal norida. Maitse asi.

Mis mulle aga meeldis, on see, kuidas põnevust jagus pea igasse peatükki, isegi nendesse, mis otseselt tegevust edasi ei tõuganud. Nagu “Kolm musketäri” ja muud vanad head 19. sajandi hitid, ilmus ka kõnealune raamat kõigepealt järjejutuna ning lugejate huvi hoidmiseks tuli ju iga jupi lõppu pirn panna. Selline lähenemine töötab hästi ja kindlasti lihtsustab see ka Dickensi teoste ekraniseerimist. Little Dorriti põhjal valmis viimasena mõned aastad tagasi väga kihvt samanimeline miniseriaal, mis hiljem 7 Emmyga pärjati.

Eesli ja möiraahvi odüsseia Esmaspäev, sept. 26 2011 

Pärast Bookeri saanud “Pii elu” kirjutamist kulus Yann Martelil 9 aastat uue teose üllitamiseks. Eelmisel aastal ilmunud Beatrice and Virgil on lugu Henry-nimelisest kirjanikust, kes saab ühe huvitava fännikirja ligidal elavalt taksidermistilt (veidral kombel samuti Henry), kes soovib tema abi näidendi kirjutamisel. Näidendi tegelasteks on eesel Beatrice ja möiraahv Virgil (Vergilius), kes ekslevad mööda triibulist särki.

Julgen arvata, et Martel on sarnaselt raamatu-Henryle jäänud loorberitele puhkama ja kannatanud loomepiinade käes (ka viimane on eelnevalt kirjutanud populaarse raamatu, mille tegelasteks on loomad) ning ideede nappusest on sündinud järjekordne loomaallegooria, mis seekord varjab endas holokausti õudusi ning laenab juppe teiste kirjanike töödest. Beatrice and Virgil’i lehekülgedelt vaatab vastu Flaubert’i lühijutt, ära mainitakse “Fatalist Jaques ja tema isand”, loomade nimed pärinevad Dantelt ning eeslit ja möiraahvi võib vabalt võrrelda “Godot’d oodates” tegelastega. Ühesõnaga, üks intertekstuaalne supp, mis peaks lugejat intellektuaalselt vägagi stimuleerima.

Raamatu suurimaks probleemiks on vast see, et Martel ise jääb viidatud teoste ja  kirjeldatud minevikusündmuste varju. Teos on fragmentaarne ja vähemalt mul oli raskusi loosse sisseelamisega. Igav hakkas, noh.  Jutust võib eeldada, et sarnaselt raamatu-Henryle on Martel on üritanud kirjutada holokaustist uues valguses, kuid tulemus ei funka eriti. Lõigud, kus kirjanik tsiteerib Flaubert’i juttu, on nii kohutavalt pikad ja seega jääb mulje, et suur osa raamatust on lihtsalt ruumitäide. Eesel ja ahv arutlevad pikalt ja laialt pirni omaduste üle, ebaolulistele detailidele pühendatakse ebardlikult palju ridu, raamatu lõppu on surutud peotäis filosoofilisi harjutusi.

Võrreldes kogu selle ajaga, mis kulub loo käima lükkamiseks, on lõpplahendus kuidagi mage ja tundub, nagu oleks kirjanik tahtnud lihtsalt asjaga ühele poole saada. Samas oli see võib-olla minu enda vastumeelsus II MS teemadega tegelevate raamatute suhtes, mis ei lasknud mul seda kompotti nautida. Ehk jäi mul asja iva üldse tabamata? Äkki oli raamat liiga sügav? Mine sa tea, aga antud teos ei tekitanud minus mingeid tundeid.

Sehkendaja

Välk ja pauk Pühapäev, sept. 18 2011 

Jane Borodale’i The Book of Fires on autori debüütromaan, mille tegevuspaigaks on 18. sajandi keskpaiga London. Kohalik mühkam teotab 17-aastase maaplika Agnese ära ning kasvava kõhuga neid varastab surnud naabritädi kuldmündid ja põrutab salaja Londoni poole. Koos temaga sõidab pealinna poole ka prostituut, kes tüdrukus potentsiaali näeb, kuid pahaaimamatu Agnes pääseb siiski sellest saatusest kui ta täiesti juhuslikult pürotehniku abilisena tööd saab. John Blacklocki juures töötades peab Agnes varjama nii oma häbi kui ka seda, et ta varas on, kuna iga pisima pättuse sooritajat ootab võllapuu. Pidevalt mõtetega mujal olev Blacklock asub tüdrukule pürotehnika nippe õpetama ja peagi on Agnesel käed-jalad tööd täis, kuid iga päevaga hakkab paisuv kõht rohkem välja paistma ning tüdruku mure tuleviku pärast on suur.

Eks ta sihuke ajaviiteromaan ole. Tegelaskujud pole eriti mitmeplaanilised, vaatamata rasedusele ja vargusele jääb Agnesest ikka liiga puhas mulje, seda rõhutab ka veel raamatu lõpp, mis seob kõik lahtised otsad kokku ja lahendab kõik tüdruku probleemid. Nii muutub raamatut läbiv põdemine mõttetuks. Üldse oli juhuste kokkusattumist kuidagi palju ja Borodale’i London ei ärganud minu jaoks ellu. Raamatu lõpus on ka intervjuu autoriga, kus ta räägib, et ta üritas rõhutada inimelu väärtusetust tol perioodil, kuid minu arust ei tulnud tal vaenuliku keskkonna ning nö olelusvõitluse kujutamine eriti hästi välja. Ühelt poolt olid igasugu poomised ja surnud tited esindatud, kuid see kõik sai mõningase roosilisuse ja õnneliku lõpuga neutraliseeritud.

Mõnedes kohtades oli selgesti näha, et autor on oma uurimistöö käigus mingile põnevale faktile peale sattunud ja tahab seda lugejaga jagada, kuid infokild on kohmakalt veidrasse konteksti surutud. No ei taha hästi uskuda, et maakad töö kõrvalt sõnaga pork seonduvaid semantilisi nihkeid arutavad. Samas tulevärgi tegemise kohta oli päris põnev lugeda, kuigi enamus keemiaalaseid termineid läks ühest kõrvast (silmast?) sisse ja teisest välja.

Ütleks, et raamat on Tracy Chevalieri ja Barbara Quicki kraamiga võrreldav, mõned pügalad naistekatest kõrgemal. Kellele kerged ajaloolised jutud peale lähevad, need andku aga minna.

Järgmine lehekülg »