Pierre Bayardi “Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud” räägib lugemisest üpris postmodernistlikus võtmes. Bayard õhutab lugejaid rõhku panema mitte üksikutele teostele, vaid pigem sellele, kuidas need laiemasse kirjanduspilti sobituvad. Tähtis on olla teadlik tekstide suhetest teiste tekstidega, sest igasugu pisidetailid on teisejärgulised ning seega ei tohiks neil kauem peatuda: “Hea lugeja rändab läbi raamatute, ta teab, et iga raamat kannab osakest temast enesest ja võib talle avada selle osakese, kui tal jagub tarkust edasi liikuda” (lk 144).

Kui sellist õpetust järgida, siis tuleb meil paratamatult ette olukordi, kus peame rääkima raamatutest, mida me pole lugenud, ja Bayard selgitab lugejale mitmete näidete kaudu, kuidas on võimalik formuleerida täiesti aktsepteeritav arvamus raamatust, mida me pole käes hoidnudki.

Bayard on kirjandusteadlane ja vähemalt selles valdkonnas pole antud lähenemine lugemisele midagi jahmatavat, sest akadeemikud lihtsalt peavad omama ülevaadet kõigest, mis nende tegevussfääris toimub, kuid iga trükisooja teose läbilugemine on võimatu.

Samuti pean nõustuma raamatu järelsõnaga, ka eestlasele pole vist taoline lugemine just uus nähtus, pigem on Bayardi jutt suunatud prantslastele, kelle haridussüsteem on kuuldavasti ikka kõvasti rangem kui näiteks meie oma. Bayard kurdab, et lugemata raamatutest rääkimist kooliprogrammides ei õpetata, kuid tegelikult on ju tegu kunstiga, mille lugeja omandab enese teadmata. Kui mõtlema hakata, siis räägime ju lugemata teostest üpris tihti.

Detailid üldlevinud klassikute kohta võib üles korjata möödaminnes. Kui nüüd David Lodge’i leiutatud “tolakstegemise mängu” mängida, siis minu lugemata raamatute nimekirjas on siiani Orwelli “1984” ja Bulgakovi “Meister ja Margarita”, kuid ma oman nende kohta ülevaadet ja nende lugemata jätmine ei takista mul nende sisu vajadusel võrdlemast mingi muu tekstiga, mida ma kohanud olen (tegelikult tahan ma ikkagi need ükskord läbi lugeda, ootan lihtsalt seda õiget hetke, sest valel ajal vale raamatu lugemine lõppeb üldjuhul pettumusega).

(Kirjandus)tudengitele on lugemata raamatute kohta kamarajura genereerimine sama loomulik kui hingamine. Raamatu ühest peatükist võib kirjutada mitmeleheküljelise essee ja selleks, et oma juttu ilmestada mõne  kirjandusteadlase tsitaadiga, piisab vaid nende teoste kiirest lehitsemisest. Tulemuseks on tark jutt, mis näitab, et inimene oskab antud valdkonnas orienteeruda. Ja kes poleks siis omal ajal koolis hirmuäratavale kontrolltööküsimusele vastamise käigus juttu sujuvalt mõnele teisele teemale üle viinud. Niiviisi võib olenevalt hindajast ikka mõne punkti skoorida ja taoline tegevus on ju natuke sarnane lugemata raamatutest rääkimisele.

Selmet pärast Bayardi käsitlusega tutvumist raamatute läbilugemine üldse lõpetada, tasuks tema juttu võtta hoopis lohutusena. Raamatu eesmärk pole mitte bluffimise õpetamine, vaid inimeste süütunde hajutamine ja Bayard kutsub lugejaid üles lugemist vabamalt võtma, mitte raamatuid hülgama. Lugemise kui protsessi nautijad võivad jah siinkohal nina kirtsutada, kuid kirjandusfriikide jaoks on lehitsemine igapäevane. Lugemata raamatute arutamine on täiesti okei ja niikuinii ei jõua kõike trükitut ühel eluajal läbi lugeda. Miks mitte keskenduda käputäiele teostele,  mis rohkem huvi pakuvad, ja omandada kõikidest teistest, mis ajanappuse tõttu lugemata jäävad, vaid baasteadmised?

“Roosi nime” suutis Bayard minu jaoks ära rikkuda. Pole lugenud, aga plaanisin. Oeh, spoilerid. Nüüd vist Bayard ütleks, et ma ei peagi lugema? Aga ma tahan ju.

***

Veel arvamusi:

Bukahoolik | Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus | Loterii  | Sehkendaja 

Advertisements