Kogumikus “Kirjapandud elud” jutustab Javier Marías lühidalt kirjanike elulugudes leiduvatest huvitavatest seikadest. Marías rõhub kõmulisusele ja nii ongi raamat kui kirjandusfriikide kollane ajakiri. Nilbustega ei ole siin mingit koonerdamist.

Lugedes tundub, et kannatused, kiiksud ja ülbus käivad andega käsikäes. Mõni autor muutus minu silmis veelgi ebasümpaatsemaks (eriti Joyce), mõni jällegi oma veidrustega armsamaks. Võõraste nimedega sai põgusalt tutvust tehtud, eks kunagi loen midagi läbi ka.

Kirjanike lugusid saadab autori mõnus huumor, Marías oskab oma teravmeelseid kilde päris hästi sihtida. Ma ei saa eriti pihta süsteemile, mille järgi kirjanikud ritta pandud on, kuid lõpptulemusel pole viga, nauditavad on lood sellegipoolest. Raamatu lõpuosas kommenteerib Marías autorite pilte ja otsib neilt vihjeid kirjanike iseloomujoonte kohta ning see mõjub veidrana, aga noh, las kirjanikuhärra mängib oma liivakastis. Djuna Barnesi inetuks kutsumise eest saaks ta vist Arthur Conan Doyle’i käest ühe hea litaka vastu hambaid.

***

Veel arvamusi:

Bukahoolik | Loterii | Lugemik 

Advertisements