LISAMÄRKUS 05.10.2011 No näed, juba hakkavad otsingufraasid stiilis “gailit karge meri kokkuvõte” mu statistikasse ilmuma. Kallid lapsed, pange nüüd oma arvuti kinni ja minge lugege raamatut.

Üldiselt püüan ma vältida potentsiaalsetest kohustusliku kirjanduse raamatutest ja värskelt trükipressi alt tulnud kraamist kirjutamist, sest tänapäeval on plagieerimine nii levinud, et isegi meediaväljaannete palgal olevad tegelased käivad blogidest mõtteid noppimas, aga kuna ma olin oma ajaveebi päris kauaks unarusse jätnud, siis trükin paarsada sõna Gailiti “Kargest merest”.

Eesti mereteemalised romaanid on mulle alati meeldinud ja tavaliselt olen neid just suviti lugenud, sest need pakuvad seda kodukootud eksootikat, mida rahvas igal aastal puhkuse ajal saartele otsima tõttab. “Karge meri” maalib pildi saarerahva elust. Hülgeküttide pisike maatükk on muust maailmast suhteliselt ära lõigatud, saart ei kõiguta ei riigipöörded ega sõjad, elu kulgeb seal muutusteta.  Karmides oludes aitavad hakkama saada töökus ja visadus, omad reeglid ja väärtushinnangud, kombed, mida mandrirahvas ei mõista. Üheltpoolt ollakse oma eluga rahul ja võõraste suhtes vaenulik, teisalt ihkab saareelaniku hing midagi tollest igapäevasest mikrokosmosest rohkemat, olgu selleks kodust lahkumine, välismaine tubakas või lihtsalt lood kaugetest maadest. Gailit näitab meile saareelu nii läbi kohalike kui ka võõraste silmade ja pingetest, mis tegelaste vahel tekivad, saavad õpetust mõlemad pooled.

Viletsuse ja soolasilgulutsutamisega käib käsikäes servadest silumata romantika, seda ühe paari puhul kõige traditsioonilisemas mõttes: poiss armastab tüdrukut, tüdruk armastab poissi, kuid kumbki ei tohi teise tunnetest teada ning järgneb üleüldine patsitirimine, õrritamine ja nöökimine. Nunnu.

Kokkuvõttes jääb raamatus valitsema kurbus, sest autor näitab meile, kui abitu on inimeseloom loodusjõudude meelevallas ja kui palju ikkagi keskkond elu mõjutab. Gailiti meri on andidega kitsi, kuid agar muret tekitama ning saarele kõlbavad elama ainult need, kes paratamatusega leppida suudavad.