“But the truth is, my husband does not know what a woman is.”

Mu bibliodieedis polnud juba pikka aega midagi rammusat olnud, niisiis oli aeg midagi ette võtta. Aeglase lugemise praktiseerimise eesmärgil sai seekord riiulist valitud kobakas He Knew He Was Right muljeltavaldavalt viljaka Anthony Trollope’i sulest, kes on eelkõige tuntud oma poliitika- ja usuringkondade tegevustest pajatavate romaanide poolest.

Trollope’i telliskivi on kui ülikonservatiivne versioon nn sensatsiooniromaanist, mis tol ajal rahva seas popp oli ja mida iseloomustab üldine pinge, skandaalid, arusaamatused, armukolmnurgad, abielurikkumine, hullus ning kõik muu, mis 19. sajandi südame kiiremini põksuma paneb. Kõik see on raamatus olemas, kuid Trollope säilitab külma närvi ja kirjeldab kõike mõistuse piirides, realistlikult ning tähelepanelikult, üritades samas luua oma aja versiooni Shakespeare’i “Othellost”. Raamatu keskmes on rikas vastselt abiellunud härra Louis Trevelyan, kelle südamesse sigineb kahtlus ja armukadedus, kui tema kaunist kaasat hakkab tihedalt külastama kolonel Osborne, naise isa vana sõber, kes on oma flirtimisega pea kurikuulsaks saanud. Kuigi nende vahel midagi ei juhtu, on Trevelyan veendunud, et ta naine on talle truudust murdnud ning keeldub oma eksimust omaks võtmast. See viib omakorda tugevate pingeteni abikaasade vahel ning isegi mehe hulluseni. Päris “Othelloks” asi ära ei kisu, kuid teatrit pakub Trollope lugejale küllaga.

Antud teose võiks tänapäeval 200 leheküljega kokku võtta, kuid ometi on 19. sajandi venivusel ja sõnarohkusel mingi kummaline võlu. Vaatamata sellele, et tegevustik on kohati üpris etteaimatav, keeb He Knew He Was Right’i kaante vahel ometigi vilgas elu, tegelased on värvikad ning jõulised, kuigi peab ütlema, et raamatu keskmine tegevusliin jääb nendest omadustest pisut vajaka, sest see keskendub pigem Louis Trevelyani psüühikas toimuvale ning tolle karakteri mõttekäigud on kohati nii tüütud, et tahaks talle oma kätega mõistuse pähe peksta või raamatu nurka visata. Sestap imponeerisid mulle just need vähem tähtsad lood, mis Trevelyani hädade kirjeldusega paralleelselt lahti rullusid ja teose tõsist tooni rikkusid. Muideks, ka Trollope pani Trevelyani liini igavust tähele ning pidas teost läbikukkumiseks, kuid minu arust töötas taoline jaotus üpris hästi.

Kui Trevelyan ja tema kinnisideed kõrvale heita, siis vaatavad raamatust vastu nii vanad head austenlikud vanemad, kelle ainus eesmärk on oma tütred korralikult mehele panna, kui ka segaduses poissmehed, kes ei suuda otsustada, millist neidu altari ette viia. Neiud on muidugi enamjaolt tolleaegsete kommete küüsis, kuid Trollope’i kangelannad on kohati väga iseseisvad ning isepäised (eriti sümpaatse mulje jätab Trevelyani kaasa, kes vaatamata ülekohtu põhjustatud muredele siiski alla ei anna ning oma abikaasalt vabandust nõuab), mis loomulikult põhjustab nende perekonnaliikmetele palju peavalu, sest vanem põlvkond ei suuda ega taha aktsepteerida neidudel kuklas laiutavaid šinjoone ega seda, et mõned naised suitsetama hakanud on. Nagu vanadaam Jemima Stanbury leheküljel 332 nendib: “It’s coming to that, Brooke, that the girls will ask the men soon. Yes, – and that they won’t take a refusal either”, mis saab tõestust 400 lehekülge hiljem, kui õed Arabella ja Camilla kohaliku kirikumehe pärast korralikult kaklema lähevad, mille peale vaesel halenaljakal kosjalisel endal midagi öelda pole: “I sometimes think that I had better take poison and have done with it!” (lk 777).

Eks kõige muu kõrvalt olegi just muutus üheks Trollope’i romaani märksõnaks. Ja seda mitte ainult soorollide piires, vaid kogu ühiskond on kui õitsele puhkenud (või noh, vanakooli lordide ja leedide meelest alla käinud) ja seda uudsust aitavad märgata mitmed pisidetailid, mida Trollope möödaminnes poetab. Parlamendiliikmete keelekasutus on muutumas vabamaks, tänavanurkadele on ilmunud postkastid, kuhu vanatädid ei julge veel oma kirju poetada, ajakirjanduse tähtsus on tõusuteel ja Ameerika hakkab juba tasahilju oma pead tõstma ning Suurbritanniale oma kohta kätte näitama. Ja just ajaloo tunnetamise eesmärgil tasukski vast Trollope’it tänapäeval lugeda, suhtedraama nautimisele lisaks saab  härraste silme läbi suht mõnusa ülevaate muutusi täis ajajärgust.

Advertisements