“Eternal truths are ultimately invisible, and you won’t find them in material things or natural phenomena, or even in human emotions. Mathematics, however, can illuminate them, can give them expression – in fact, nothing can prevent it from doing so.”

Jaapani kirjaniku Yoko Ogawa The Housekeeper and the Professor (originaalis “Hakase no ai shita sūshiki”) on üks pisike pärl. Raamat jutustab loo majapidajannast, kes palgatakse appi matemaatikaprofessorile, kelle mälu kestab aastaid tagasi toimunud avarii tõttu vaid 80 minutit. Mees mäletab kõike kuni aastani 1975, kuid sealt edasise jaoks oleks ta peas kui 80-minutiline videokassett, mida ta pidevalt üle salvestab. Pisidetailide meelespidamiseks riputab ta oma riiete külge sedeleid, mida ta päeva jooksul mitu korda üle lugema peab. Kõige kulunum neist ütleb lihtsalt “mu mälu kestab vaid 80 minutit”. Vaatamata sellele, et majapidajanna iga pooleteise tunni tagant professoriga nö uuesti kohtub, saavad nad headeks sõpradeks ning veel tugevama sideme loob professor naise 10-aastase pojaga, keda ta “Juureks” kutsuma hakkab, sest ta pea meenutab mehele ruutjuure märki.

Ogawa raamat on üks nendest, mille käigus õigupoolest nagu midagi suurt ei juhtukski, ja nii võib seda teost esialgu isegi pisut igavaks pidada, kuid see lugu lummabki argipäeva kirjeldamisega, sest no kui tavaline saab olla päev lühimäluga matemaatikaprofessori seltsis? Pea iga tund toob kaasa uue kohtumise, iga minut tuleb valvel olla, et professorit mõtlemise juures mitte segada ega teda pärast aastat 1975 toimunud muutustega ärritada. Pesapallur Enatsu on ammu pensionile läinud, kuid professori jaoks on ta ikka veel väljaku ääres oma korda ootamas, kui majapidajanna ta koos pojaga mängu vaatama viib. Ja muidugi leiavad naise ellu tee numbrid. Professor äratab nii majapidajannas kui ta pojas tõsise huvi matemaatika vastu ning äkki hakkavad nad neid kõikjal rohkem tähele panema. Ema ja poeg üritavad professori püstitatud küsimustele vastuseid leida ja nii avastabki majapidajanna end ühel hetkel raamatukogu matemaatikaosakonnast valemit otsimast või tänaval kõndides suvalisi numbreid üles kirjutamas.

Teost lugedes samastusin eelkõige majapidajannaga, kuna minagi olen suhteliselt matemaatikakauge inimene ja numbrid on mulle alati peavalu valmistanud. Ent Ogawa matemaatika on maagiline ja kuigi detailidesse ei laskuta, tõmmatakse lugeja siiski numbrite maailma. Nii kaevasin minagi pärast lugemist ajaviiteks selle kapsa välja ja üritasin midagi seal soperdada. Mis veel mulle hinge läks, oli raamatu nukker atmosfäär, mis loo kulgedes aina intensiivsemaks muutus ja sellele aitas suuresti kaasa Ogawa peen stiil. Selline pooleldi vihjav jutustamisviis, mis jätab lugejale palju tõlgendamisruumi, tundub jaapanlastele väga omane olevat, kuid ma olen siiani ainult Murakamit lugenud, nii et ei julge mingeid üldistusi teha. Lugu rullub lahti otsekui pildikestes, Ogawa oskab hästi hetki tabada ja lõpptulemus on üpris kunstiline. Samuti hülgab autor tarbetud detailid (nagu näiteks tegelaste nimed) ning keskendub loole endale ja laseb sel vabalt lennelda. Soovitan. Ühe õhtu lugemine, ent südamlik ja soe.

Raamatu põhjal on valminud ka film.

Advertisements