“Let me tell you something, Mari. The ground we stand on looks solid enough, but if something happens it can drop right out from under you. And once that happens, you’ve had it: things’ll never be the same. All you can do is go on living alone down there in the darkness.”

Kuna siiani olen ma peamiselt lugenud Haruki Murakami vanemat loomingut, mõjus 2004. aastal ilmunud romaan After Dark (originaalis Afutā Dāku) mulle üpris värskendavalt.

See kummaline lugu saab alguse paar minutit enne keskööd ning lõppeb veidi enne seitset hommikul. 19-aastane Mari loeb tühjas restoranis raamatut, kui tema juurde astub Takahashi-nimeline noormees, kes on tütarlast ning tema õde ka varem kohanud, ning alustab vestlust. Vahepeal pekstakse lähedalasuvas hotellis läbi üks hiinlasest prostituut ning Mari kutsutakse hiljem Takahashi soovitusel appi tõlgiks. Seal kohtab ta lisaks hiinlannale ka endist naismaadlejat Kaorut ning millegi eest põgenevat veidike salapärast Korogi-nimelist naist, kelle kehale on põletatud märgid.  Lisaks tutvub lugeja loo edasi kulgedes ka prostituudi peksjaga ning Mari õe Eriga, kes magab juba teist kuud seletamatult sügavat und.

Murakami on seekord otsustanud oma loo jutustada kolmandas isikus ja peab ütlema, et selline väike muutus aitab luua hoopis teistsuguse atmosfääri. Tekst tundub kuidagi aktiivsem, on palju dialooge ning erinevaid hääli. Keelekasutus tundub vabam ning huvitav on ka see, kuidas autor lugejat teksti sisse kutsub. Peatükkides, kus kirjeldatakse Erit, kasutab Murakami toas ringi liikudes rohkesti sõna “meie” ja tõepoolest tekib hetkeks selline tunne, nagu kirjanik talutaks sind käekõrval läbi sumeda öö. Samas on ka need kohad veidi kummituslikud ja vägagi kinematograafilised:

“Our point of view, as an imaginary camera, picks up and lingers over things like this in this in the room. We are invisible, anonymous intruders. We look. We listen. We note odours. But we are not physically present in the place, we leave behind no traces. We follow the same rules, so to speak, as orthodox time travellers. We observe but we do not intervene” (lk 27).

Ka teemavaliku juures on miskit uut märgata. Kuigi raamatus on Murakamit proovinud lugejale paljugi tuttavat, on autor selle teosega ka veidi teistsugustele radadele kõndima läinud ja selle on ehk tinginud see, et teose sündmustik leiab aset pimedas, ühe öö jooksul. Nii tutvustab Murakami After Dark’is urbanistliku elu süngemat poolt, lugeja näeb vilksamisi all-maailma, asju, mis päevavalgust ei kannata.

After Dark on ehk algul pisut harjumatu ja vast mitte nii keerukas, kui autori teised romaanid, vaatamata sellele, et teos innukalt unenägude ja reaalsuse vahelist piiri hägustab ning seetõttu kohati ikkagi suht müstiline on. Pärast lugemist jääb sisse mingi veider tunne. Tundub, et autor jätab palju enda teada, kuid samas teeb ta igasugu vihjeid, mis pärast kummitama jäävad.  Minu Murakami elamustega on alati kaasnenud mõningane paranoia ja teadmatus, aga eks see panebki edasi lugema.

Advertisements