Kondan siin ikka veel ajaloohämarustes ja sain just läbi Indrek Hargla krimisarja teise osa “Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus”, kus esimesest raamatust tuttav rohusegaja, kes on vahepeal pea 10 aastat vanemaks ja lisaks veel isaks saanud, uurib, miks Rataskaevu tänaval tonti näinud inimesed ühtäkki sussid püsti viskavad.  Seekord viib Hargla meid kloostritesse, nõidade manu ja lõbumajja.

Võrreldes esimese raamatuga on teine osa märgatavalt toekam, eks kehtib igasuguste sarjade puhulgi vana hea esimese pannkoogi reegel. Antud teose teemavalik tundus mulle tohutult põnev, sest juba lapsest saati olen ma igasugu kummitus- ja kinnimüürimislugude fänn, ja lisaks oli selles raamatus nii magusalt perversseid tegelasi ning pisut seda ehtsat keskaegset julmust, mis väljendus nii kurjategijate-kahtlusaluste kohtlemises (uhh, piinariistad ja elusalt matmine!) kui ka kättemaksuplaanides ja  mõrvades endis. Need, kes kurtsid, et esimene raamat liiga lilleline oli, võivad nüüd rõõmustada, sest seekord levitab Hargla Tallinn vinget lehka, kuid sellele vaatamata suudab teos siiski idüllilise mulje jätta, tasakaal on paigas.

Põnevaks teeb teise osa ka selle mõningane intertekstuaalsus ja seosed Euroopa tolleaegse kultuuriruumiga. Näiteks kannab õnnetu otsa leidnud prostituut muhelemaajaval kombel nime Magdalena, kohalikke legende aetakse sassi Heloïse ja Abelardi looga, Bruys laseb munkadel endale kopeerida Ars moriendi. Lisaks hakkas see teos mingil hetkel oma suhtedraamade, vändagängster-munga ja abielurikkumistega natuke Boccaccio kraami meenutama.  Huvitav on ka see, kuidas raamat suudab ühteaegu luua sügavalt keskaegse õhustiku, kuid samas  mõjub tekst kohati väga moodsalt ja värskelt. Ka huumoriga pole Hargla kitsi. Tekstist kumab aeg-ajalt läbi veidi filmilik subplot, kus apteekrile pidevalt külma tehakse ja vaene mees selle peale vannub ning grimasse teeb, mis mulle tõi küll muige suunurka. Samamoodi nunnult-naljakalt mõjus Keterlyni ja Melchiori vaheline naised-saunas-rääkisid stseen.

Kujundust tahaks ka veel põgusalt kiita. Esimestel lehtedel laiuvad kaardid aitavad teose sündmustikust arusaamisele kindlasti kaasa ja raamatu kaas näeb eelmisega võrreldes stiilne välja, kuigi sellele müüriteemale võiks ikkagi punkti panna. Seda, et tegevustik toimub vanalinna müüride vahel, on kaante vahel juba niigi rõhutatud, aitab nendest kividest küll juba.

 

Advertisements