Ken Follett on peamiselt tuntust kogunud oma krimkade ja thrilleritega ning kui mees 1989. aastal The Pillars of the Earth’iga lagedale tuli, kirtsutasid paljud krimkakriitikud ja fännid nina, kuna tegu oli hoopis millegi muuga. Nimelt oli Follett juba aastaid olnud sakraalarhitektuuri fänn ning oli lõpuks otsustanud oma entusiasmi raamatuks tippida.

The Pillars of the Earth viib lugeja 12. sajandi Inglismaale,  kus fiktsionaalses Kingsbridge’i linnakeses asutakse vana kiriku asemele uut ja uhket katedraali ehitama, kuid aeg selleks pole just soodne, kuna maal valitseb poliitiline segadus, mis algas laevahukuga, mis röövis kuningriigilt troonipärija. Raamat algabki tollesama õnnetusega ning lõppeb Thomas Becketi mõrvamisega. Ajalooliste sündmuste taustal rullub lahti lugu inimlikust sihikindlusest ja vastupidavusest, lootusest, reetmisest, armastusest-vihkamisest, kõigest halvast ja heast, ebaõiglusest ning kättemaksust. Raamatus jookseb mitu paralleelset lugu, peategelasteansamblist leiab igasse klassi kuulujaid: on lihtsaid talupoegi-käsitöölisi (ehitaja Tom ja tema pere, “nõid” Ellen), kirik oma varjupoole (piiskop Waleran) ja positiivse küljega (prior Philip ja tema kiilakad homeboy’d), feodaalnahaalsust teostab raamatus William Hamleigh’i nime kandev pätt koos oma ema ja rüütlitega ning kõrgemate klasside üllamat poolt esindab tiitlist ja isakodust ilma jäänud Aliena ning tema vend Richard.

Kui poes riiulitele piiluda, siis esialgu jätab Follett ühe hullu grafomaani mulje, sest kõik ta teosed on ikka päris kobakad. Tekib küsimus, et kas tõesti on vaja 1080 lehekülge (taskuformaadis pehmekaaneline), et selline lihtne lugu jutustada, aga ometi suudab autor raamatu paksuse kiuste pinget üleval hoida. Elu mõtet sellest raamatust otsida ei tasu, ka keeleline elamus jääb saamata, kuna kirjeldused rõhuvad pigem tegevustikule, karakterite hingeelu väga sügavalt ei lahata.

Kuid lugu on vaatamata pealiskaudsetele karakteritele siiski haarav, nagu põnevikud ja seiklusjutud ikka, ning kaante vahelt immitseb tsutike seda kadunud aegade hõngu ka. Teemavalikust ei tasu end heidutada, kui usuteema peale ei lähe, siis pole hullu, kuna seda on raamatus üpris vähe. Mis mulle eriti meeldisid, olid ehitusprotsessi ja arhitektuuri muutumise kirjeldused ja julgen arvata, et need on üpris täpselt kirja pandud, kuna autor räägib eessõnas pikalt-laialt oma huvist katedraalide vastu ja taustauuringutest, mis ta enne kirjutamist teinud oli. Tänapäeval võtame me ju igasugu kõrghooneid nii iseenesestmõistetavalt, meil on abiks kraanad ja muu seesugune tehnika, kuid see töö, mis ammustel aegadel katedraalide ehitamiseks ära teha tuli, on lihtsalt üle mõistuse. Ehitusnipid levisid suusõnaliselt, ühe kiriku peale kulus mitukümmend aastat, suurem osa ehitusmeistritest, kes projektiga tegelesid, ei teadnud kõrgemast geomeetriast halligi ning ometi püstitati kivist hiiglasi, mis tänapäevani püsti seisavad.

2007. aastal ilmus raamatule järg, mis kannab pealkirja World Without End ning tänavu valmis ka esimesel raamatul põhinev 8-osaline teleseriaal.

Advertisements