Haruki Murakami “Lõuna pool piiri, lääne pool päikest” (originaalis Kokkyō no minami, taiyō no nishi) on autori seitsmes romaan, mis sai kirja pandud aastal 1992, kui Murakami oli ühendriikides Princetoni ülikooli külalisõppejõuks.

Jutustajaks on seekord keskealine Hajime, kes on pealtnäha õnnelikult abielus ning peab Tokyos džässibaare. Ent kogu elu on meest saatnud mälestustes vigase jalaga tüdruk Shimamoto, tema sugulashing, keda ta varajases teismeeas kohtas ning kes tema väga heaks sõbraks sai, kuid kes ühel hetkel kooli vahetas ning nii kasvasid noored lahku. Ent siis tuleb naine taas tema ellu ja ohustab Hajime igapäevaidülli, kuna mehe tunded Shimamoto vastu on visad kaduma.

“Lõuna pool piiri, lääne pool päikest” on taaskord üks lihtne armastuslugu. Siiamaani ei suuda ma sõnastada seda, miks Murakamit nii mõnus lugeda on. Ehk on see sellepärast, et ta oskab suurtest asjadest rääkida väikeste sõnadega. Võib-olla aga viisis, kuidas ta isegi argielu müstiliseks muuta suudab, isegi ilma üleloomulikke elemente kasutamata, nagu selle raamatu puhul juhtus. Murakami on nagu vana dressipluus, tõmbad ta selga ja kõik on mõnusalt tuttav ja soe. Avad kaaned ja kuuled taas klassikalist muusikat ning džässi, näed taaskord neid melanhoolseid karaktereid suurlinnamelus, nende mälestusi ja unistusi. Ja Murakami juures on veel huvitav see, et vaatamata korduvate elementide kasutamisele tundub iga raamat eriline, uus ja huvitav.

See raamat oli esimene teos Murakamilt, mida ma eestikeelsena lugesin ja kuigi ma tõlget kommenteerida ei oska, tuleb tunnistada, et kujutlustes rullus lugu lahti nagu varemalt, kirjeldustest õhkus autorile omast hõngu ja tekstil oli samasugune voolav natuur nagu inglisekeelsetes tõlgetes, mida ma varemalt lugenud olen. Arvan, et see raamat sobiks hästi esimeseks tutvumiseks autori loominguga, kerge lugemine, lugu pole pealetükkiv ega pöördeid täis, aga samas on kõik, mis teeb Murakamist Murakami, seal olemas.

Advertisements