Käisin Rahva Raamatu rallil ja ei suutnud tollele raamatukaanel ilutsevale punasele bussile vastu panna ning koju sammudes oligi mul kotis Anu Samarüütel-Longi “Minu London”.

Anu räägib meile teose kaante vahel loo sellest, kuidas ta pärast stipendiumkonkursi võitu Londonisse kuulsasse Saint Martins College’isse moekunsti edasi õppima suundus. Autor pajatab raamatus oma igapäevaelust, koolis toimuvast, eredamatest kokkupuudetest kohaliku kultuuriga ja selle kõige vahele mahub nii mitmeidki muid mõtteid.

Ei teagi kohe, mida “Minu Londonist” arvata. Liiga vähe moodi, et seda moeraamatuks tituleerida, liiga vähe britimaad, et seda reisiraamatuks pidada.  Võinuks paksem olla. Esimene mulje raamatust oli “ohhoo, Eesti oma “Saatan kannab Pradat”“, sest too kardetud moeprofessor Louise Wilson, kelle all Samarüütel-Long oma õpinguid jätkas, jätab Lauren Weisbergeri raamatust tuttava mõrra mulje, kuid seda küll päris kõvasti lahjendatud viisil.  Anu ülikoolimuljeid oli üpris põnev lugeda ja kogu seda moe loomise protsessi oli äge jälgida.

Minu meelest oleks võinud raamatus olla  rohkem sügavamaid olustikukirjeldusi, kuid selles tekstis olid minu jaoks ainult mõned kohad, kus atmosfääri kirjeldamine ei tundunud vaid pinnavirvendusena, ja need olid raamatusse kootud väga kaootiliselt ning pikemaks kirjeldamiseks olid valitud kummalised detailid, mis iseenesest tundub olevat hea idee, sest kes see ikka üleüldist turistimaigulist juttu lugeda tahab, aga mulle ei läinud  see miskipärast peale, sest kohe kui mingi hea Londoni-tunne tekkima hakkas, vahetas Anu teemat, et veidi hiljem selleltki kõrvale kalduda (no näiteks too Simon de Montfort seal alguses. Püha Graal? Katarid? Terve peatükk sellel teemal? ). Ja tegelikult oli seda turistijuttu ikka ka ja sellepärast ei soovitaks ma raamatut inimesele, kes on tolle kultuuriga lähedalt tuttav, sest paljud kohad raamatus võivad selle tõttu mõjuda teadaolevate faktide nämmutamisena. Kes aga tuhkagi brittidest ei tea, siis laske käia, kerge ülevaate annab küll.

Stiili kallal noriks ka ikka natuke, kuigi ma olen juba aru saanud, et Minu-raamatutest ei tasu mingit ülimat keeleelamust otsida, sest nad vist paistavad kõik sellised pisut blogilikud ja sõbrale adresseeritud kirja moodi olevat. Antud teose autoril on nimelt kohati kombeks liiga emotsionaalne olla ja teksti saadavad pidevad ekslamatsioonid ja üldine imestus. “Minu London” on natuke tädilik ja samas ka semulik, pöördub pidevalt lugeja poole ning minu meelest võiks sellise stiili siiski 19. sajandi onudele jätta.

Aga mis meeldis, oli raamatu läbi-raskuste-tähtede-poole suhtumine. Tundub jah klišeena, aga alati on tore lugeda, kui inimestel hästi läheb ja neil mingisugune siht silme ees on, mis neid tegevuses hoiab.  Usun, et nii mõnigi lugeja võib sellest loost portsu inspiratsiooni saada ja oma unistusi täitma suunduda ning sel puhul ei loegi see, kuidas jutt kirja pandud on, vaid pigem sealt saadud pisike ideevälgatus, mis rattad liikuma panna võib. Ja eks see olegi ju üks selliste raamatute põhifunktsioone?

 

Advertisements