Mihkel Raua “Musta pori näkku” puhul läks mul niisamuti nagu Dan Browni “Da Vinci koodiga”: lubasin end sellest eemale hoida, ent tutvuste kaudu pudenes raamat ikkagi sülle ja lugesin läbi.

On veidike imelik sellest raamatust siin kirjutada, sest no ega mul midagi huvitavat senisele vastukajale lisada ei ole. Ma ei imesta, miks see teos kõik müüginumbrid purustanud on ja igas Eesti kodus riiulil “Kalevipoja” ja “Tuhat üks ööd” muinasjuttude vahel vedeleb. Igal mündil on kaks külge ja nii jookseb ka rahvusromantilise taasiseseisvumisajaga paralleelselt see varjatud, tavainimesele lähedasem ajalugu, mis jutustab, kuidas asjad “päriselt” olid. “Musta pori näkku” pakub kindlasti äratundmisrõõmu tollele põlvkonnale, kes tol hetkel aktiivselt elu nautimisega tegelesid nii palju, kui seda nendel aastatel teha sai, ja samuti näitab teos, et pole see Eesti rokiajalugu lääne omaga võrreldes nii igav midagi ja omal ajal sai võimaluste piires ikka päris korralikult pidu pandud. Raud on selle perioodi oma elus kokku võtnud ilustamata: ropult, teravalt, häbitundeta. Ja õigupoolest polegi see raamat mingi biograafia, pigem ikka olustikukirjeldus, sest üldjoontes jätab autor passiivse pealtvaataja mulje, kes muude värvikate kujude järellainetust pidi triivib.

Raamatu saab läbi kiirelt, teksti pöörasus haarab kaasa ja mu sisemisel klatšimooril oli põnev avaliku elu tegelaste kohta igasugust soppa lugeda. Kuna ma ei tea tollest ajast halligi ning kahjuks pole ma ka Eesti popmuusikaajalooga nii väga kursis, siis oli kogu raamatu atmosfäär minu jaoks põnev ja uudne. Mis aga häiris, oli see kohutav kujundeid täistopitud stiil. Mõõdukalt kasutatuna on argislängi kõrvutamine lohisevate võõrsõnadega efektne ja humoorikas, kuid Raud läheb minu meelest siinkohal liiale ning tekst muutub kohati ikka päris talumatuks ja tuleb vahepeal värsket õhku hingama minna, et pääseda sellest iroonia üledoosist.

Samuti tundus veider, kuidas autor andis padunõuka-/eestilikku olustikku edasi vägagi läänepäraste kirjelduste kaudu ([sisesta nimi]-kuradi-[sisesta perekonnanimi] ja igasugu võrdlused ning viited võõrale popkultuurile), aga samas oli see ikkagi natuke muhe ka.  Ja roppused… no igapäevaselt ropendan minagi ja olen kahe käega selle poolt, et sõnadel tuleb lasta elada, ning vulgarismid on keele lahutamatu osa, kuid kõik need tarbetud t***d ja m***id hakkasid selles raamatus eriti silma ja märkused homoseksuaalide kohta mõjusid labaselt ja koolipoisilikult ning kahandasid kindlasti teksti väärtust minu silmis (tohoh, hakkan siin üheks pagana esteediks moonduma). Lisaks tundsin veel kaasa igale armetule vene litsile, keda kuskil trepikodades põrutati, ja vaesele Moonikale, kes ei jõudnudki klassiekskursioonile ning kelle ungari peki mingid rotid nahka pistsid.

Esimestel lehekülgedel ütleb Raud, et isegi kui nad seda tunnistada ei taha, vajab rahvas müüte lakku täis staaride lakkamatust elupõletamisest, aga mina suudaksin küll sellest raamatust saadud infota vast rahulikult edasi elada.  Aga põnev oli küll, vastupidist ma ei väida.

Advertisements