Vana hää Tallinn Teisipäev, nov. 30 2010 

Viimase nädala olen sügavas keskajas veetnud. Ken Folletti The Pillars of the Earth’i kõrvalt sain läbi Indrek Hargla uue kriminaalromaanide sarja avapaugu, mis tutvustab meile kolmekümnendates eluaastates Melchiori-nimelist apteekrit, kes oma kavalusega hiliskeskaegses Tallinnas igasugu pahalaste sahkermahkerit paljastab.

Esimeses raamatus on kohe mitu mõrva ja kuhjaga minevikusaladusi.  On kenasid kohakirjeldusi, kohati arhailine kõnepruuk annab loole palju juurde. Meeldis ka see, et autor oli proovinud peategelasele veidikenegi sügavust lisada, seda eriti Wakenstedede “needuse” kujul, eks sellised detailid toovad ikka tegelased lugejale lähemale. Malemängu paralleel oli üks nutikas element ja väga huvitav oli jälgida, kuidas Melchior kahtlusaluseid küsimustega salamisi kompas. Ja nö “tähtsad kohad” paistsid ka tekstist välja. Mina seda teost detektiivitöö tegemise eesmärgiga ei lugenud, võtsin seda kui tavalist juturaamatut ja ei hakanud ise vihjetesse süvenema, kuid arvan, et Hargla annab lugejale küll mingisuguse tööriistakomplekti kätte, et too oma versiooni juhtunust kokku klopsida saaks. Seda ka, et Christie mekki oli ka sel lool tõepoolest juures, paar kohta, kus Melchior midagi taipama hakkab ja asjade üle mõtiskleb, on otsekui samasugused jupid mõnest Poirot’ jutust ning raamatu lõpu poole, kui apteeker süüdlast kurjade küsimustega pommitama hakkas, kerkis minu vaimusilma ette paari nädala tagune ETV krimka, kus härra Suchet mingi retsi peale räuskas.

Kodumaistest krimkadest pole vähemalt mina suurt midagi kuulnud,  seega väga hea, et üks terava sulega kirjanik otsustas selle augu eesti kirjandusajaloos korralikult kinni toppida. Ja et tegevustik on viidud nii kaugesse minevikku, seda parem. Eesti ajaloos on nii palju suurepärast materjali, fakte ja legende, mida raamatuteks vormida, aga ju siis on nii kauge aeg tänapäeva kirjanikele liiga hirmutav, kuna nõuab ikkagi mingil määral detailitäpsust ja ajalooga sina peal olemist, nii et jällegi müts maha Hargla ees, kes tõestab, et hea kerge ajaloolise jutu kirjutamiseks ei pea just Kross olema, nagu niuhti loob Hargla oma lihtsate kirjeldustega krimiloole vägagi usutava tausta ja mis sest, et raamatus on liiga palju linnulaulu ja lillelõhna, nagu meedias juba kurdetud on, krimka juurde tõmbab ikkagi mõrvalahendamine, atmosfäär on niisama boonuseks.

Plaanin kindlasti lähitulevikus omale teise osa ka soetada ning kuuldavasti on Melchiori-lugusid veel terve ports tulemas. Peab tunnistama, et ei ole just palju neid eesti autoreid, kelle raamatuid ma pikisilmi ootaks ja nende teoste eest südamerahuga täishinda maksaks. Ja televusserirahvas võiks Melchiori-teemalise seebi väntamise peale mõtlema hakata. Vaataks hea meelega.

 

Teised:

Loterii

Bukahoolik

 

 

As Time Goes By Kolmapäev, nov. 17 2010 

Haruki Murakami “Lõuna pool piiri, lääne pool päikest” (originaalis Kokkyō no minami, taiyō no nishi) on autori seitsmes romaan, mis sai kirja pandud aastal 1992, kui Murakami oli ühendriikides Princetoni ülikooli külalisõppejõuks.

Jutustajaks on seekord keskealine Hajime, kes on pealtnäha õnnelikult abielus ning peab Tokyos džässibaare. Ent kogu elu on meest saatnud mälestustes vigase jalaga tüdruk Shimamoto, tema sugulashing, keda ta varajases teismeeas kohtas ning kes tema väga heaks sõbraks sai, kuid kes ühel hetkel kooli vahetas ning nii kasvasid noored lahku. Ent siis tuleb naine taas tema ellu ja ohustab Hajime igapäevaidülli, kuna mehe tunded Shimamoto vastu on visad kaduma.

“Lõuna pool piiri, lääne pool päikest” on taaskord üks lihtne armastuslugu. Siiamaani ei suuda ma sõnastada seda, miks Murakamit nii mõnus lugeda on. Ehk on see sellepärast, et ta oskab suurtest asjadest rääkida väikeste sõnadega. Võib-olla aga viisis, kuidas ta isegi argielu müstiliseks muuta suudab, isegi ilma üleloomulikke elemente kasutamata, nagu selle raamatu puhul juhtus. Murakami on nagu vana dressipluus, tõmbad ta selga ja kõik on mõnusalt tuttav ja soe. Avad kaaned ja kuuled taas klassikalist muusikat ning džässi, näed taaskord neid melanhoolseid karaktereid suurlinnamelus, nende mälestusi ja unistusi. Ja Murakami juures on veel huvitav see, et vaatamata korduvate elementide kasutamisele tundub iga raamat eriline, uus ja huvitav.

See raamat oli esimene teos Murakamilt, mida ma eestikeelsena lugesin ja kuigi ma tõlget kommenteerida ei oska, tuleb tunnistada, et kujutlustes rullus lugu lahti nagu varemalt, kirjeldustest õhkus autorile omast hõngu ja tekstil oli samasugune voolav natuur nagu inglisekeelsetes tõlgetes, mida ma varemalt lugenud olen. Arvan, et see raamat sobiks hästi esimeseks tutvumiseks autori loominguga, kerge lugemine, lugu pole pealetükkiv ega pöördeid täis, aga samas on kõik, mis teeb Murakamist Murakami, seal olemas.

Saatan kannab musti hõlste Teisipäev, nov. 16 2010 

Käisin Rahva Raamatu rallil ja ei suutnud tollele raamatukaanel ilutsevale punasele bussile vastu panna ning koju sammudes oligi mul kotis Anu Samarüütel-Longi “Minu London”.

Anu räägib meile teose kaante vahel loo sellest, kuidas ta pärast stipendiumkonkursi võitu Londonisse kuulsasse Saint Martins College’isse moekunsti edasi õppima suundus. Autor pajatab raamatus oma igapäevaelust, koolis toimuvast, eredamatest kokkupuudetest kohaliku kultuuriga ja selle kõige vahele mahub nii mitmeidki muid mõtteid.

Ei teagi kohe, mida “Minu Londonist” arvata. Liiga vähe moodi, et seda moeraamatuks tituleerida, liiga vähe britimaad, et seda reisiraamatuks pidada.  Võinuks paksem olla. Esimene mulje raamatust oli “ohhoo, Eesti oma “Saatan kannab Pradat”“, sest too kardetud moeprofessor Louise Wilson, kelle all Samarüütel-Long oma õpinguid jätkas, jätab Lauren Weisbergeri raamatust tuttava mõrra mulje, kuid seda küll päris kõvasti lahjendatud viisil.  Anu ülikoolimuljeid oli üpris põnev lugeda ja kogu seda moe loomise protsessi oli äge jälgida.

Minu meelest oleks võinud raamatus olla  rohkem sügavamaid olustikukirjeldusi, kuid selles tekstis olid minu jaoks ainult mõned kohad, kus atmosfääri kirjeldamine ei tundunud vaid pinnavirvendusena, ja need olid raamatusse kootud väga kaootiliselt ning pikemaks kirjeldamiseks olid valitud kummalised detailid, mis iseenesest tundub olevat hea idee, sest kes see ikka üleüldist turistimaigulist juttu lugeda tahab, aga mulle ei läinud  see miskipärast peale, sest kohe kui mingi hea Londoni-tunne tekkima hakkas, vahetas Anu teemat, et veidi hiljem selleltki kõrvale kalduda (no näiteks too Simon de Montfort seal alguses. Püha Graal? Katarid? Terve peatükk sellel teemal? ). Ja tegelikult oli seda turistijuttu ikka ka ja sellepärast ei soovitaks ma raamatut inimesele, kes on tolle kultuuriga lähedalt tuttav, sest paljud kohad raamatus võivad selle tõttu mõjuda teadaolevate faktide nämmutamisena. Kes aga tuhkagi brittidest ei tea, siis laske käia, kerge ülevaate annab küll.

Stiili kallal noriks ka ikka natuke, kuigi ma olen juba aru saanud, et Minu-raamatutest ei tasu mingit ülimat keeleelamust otsida, sest nad vist paistavad kõik sellised pisut blogilikud ja sõbrale adresseeritud kirja moodi olevat. Antud teose autoril on nimelt kohati kombeks liiga emotsionaalne olla ja teksti saadavad pidevad ekslamatsioonid ja üldine imestus. “Minu London” on natuke tädilik ja samas ka semulik, pöördub pidevalt lugeja poole ning minu meelest võiks sellise stiili siiski 19. sajandi onudele jätta.

Aga mis meeldis, oli raamatu läbi-raskuste-tähtede-poole suhtumine. Tundub jah klišeena, aga alati on tore lugeda, kui inimestel hästi läheb ja neil mingisugune siht silme ees on, mis neid tegevuses hoiab.  Usun, et nii mõnigi lugeja võib sellest loost portsu inspiratsiooni saada ja oma unistusi täitma suunduda ning sel puhul ei loegi see, kuidas jutt kirja pandud on, vaid pigem sealt saadud pisike ideevälgatus, mis rattad liikuma panna võib. Ja eks see olegi ju üks selliste raamatute põhifunktsioone?

 

Järgmine lehekülg »