Haruki Murakami on Jaapanist pärit kirjamees, kellelt eesti keeles on ilmunud romaanid “Norra mets” ja “Kafka mererannas”. Minu kätte sattus seekord inglisekeelne Sputnik Sweetheart (originaalis Spūtoniku no koibito).

Raamatus avaneb lugejale kummaline armukolmnurk. Sumire on 22-aastane boheemlaslik biitnik-wannabe, kes kannab lohvakat meestemantlit, nohikuprille, erinevast paarist sokke ja unistab kirjanikuametist. K., loo jutustaja on neiu parim sõber, kes töötab algkooliõpetajana ning on Sumiresse lootusetult armunud. Ent Sumire on nii keskendunud kirjutamisele ja kõige sellega seonduvale, et armastuse jaoks talle aega ei jää kuni hetkeni, mil neiu tee ristub temast 17 aastat vanema eduka abielunaise Miuga, kes palkab tüdruku oma assistendiks. Esimest korda elus paistab Sumire olevat armunud, kuid ta ei oska oma tundeid kuidagi Miule avaldada.

Murakami kirjutab nii pagana lihtsalt, et leheküljed muudkui lippavad mööda ja  tema lood on väga kaasahaaravad. Üheltpoolt pole mulle sellise noore intellektuaalmässaja stereotüübi kasutamine mokkamööda, kuid no millest ikka kirjutada kui mitte eksistentsiaalprobleemide käes vaevlevatest veidrikest ja nende eneseleidmisest.  Ja see annab raamatule mõnusa indie-filmi hõngu. Mis mulle Murakami puhul meeldib, on see, et isegi tema kõige kummalistemate tegelastega on hämmastavalt lihtne samastuda ja enesele tuttavaid iseloomujooni leida, seda märkasin ka näiteks “Kafka mererannas” puhul. Sellele aitab kindlasti kaasa ka see, et kirjaniku põhiteemad paistavad alati olevat isoleeritus, näriv üksindus ja kiire ning kaootiline elu igapäevasaginas, mis paneb inimesi üksteisest eemale triivima ja eks ole me kõik seda mingil määral kogenud. Murakami oskab hästi reaalsust peegeldada.

Samuti on põnev see, kuidas Murakami teostes ida ja lääs kokku saavad. Lääne (pop)kultuurikillud toovad raamatu siinpool elavale publikule lähemale ja sestap ongi vast Murakami lugejaskond üpris suur, tema kirjutistest leiab nii eksootikat kui ka meile tuttavama kultuuriruumi hõngu. Tundub, et Murakami on suur klassikalise muusika fänn, sest pea igast raamatust hüppab mõni lääne helilooja läbi. Loomulikult ei saa üle ega ümber sellest mõnusast salapärast, üleloomulikust elemendist, mis Murakami raamatutele väikse kiiksu lisab. Sputnik Sweetheartis on seda ehk vähem tunda, kuid kes omal juhtmeid kokku joosta lasta tahab, siis “Kafka mererannas” on nagu rusikas silmaauku, veider ning mitmekihiline, isegi mitmekordsel lugemisel jääksid vist mõned saladused lahendamata.

Advertisements