Iiri kirjanik John Boyne kirjutas The Boy in the Striped Pyjamas (e. k. “Poiss triibulises pidžaamas”) mustandi vaid kahe ja poole päevaga ning ei puhanud enne, kui see valmis sai. Õhukesevõitu romaan ilmus 2006. aastal ning sai mitmetes maades bestselleriks.

Aasta on 1942. 9-aastane Bruno elab koos ema, isa ja 12-aastase õe Greteliga Berliinis uhkes majas. Bruno isa on kõrgel kohal ja kannab ägedat mundrit ning kamandab karja sõdureid. Ühel õhtul tulevad neile külla lühike nelinurkse vuntsiga mees ja kena blond naine. Bruno kõrv registreerib mehe kui “Fury” ja räägitakse, et tal on tema isaga suured plaanid. Veidi hiljem kolib Bruno Berliinist ära, sest isa saab uue töökoha ja pere asub elama väiksemasse majja, mis ei ole nende endise elukohaga võrreldav. Maja on kena, kuid akendest paistab hoopis teistsugune maailm. Eemal aia taga asub hall kole koht, kus sõdurid karjuvad inimeste peale ja kõik kannavad triibulisi pidžaamasid. Gretel ütleb Brunole, et nad on nüüd “Out-With’is”. Brunole see ei meeldi ja ta ihkab tagasi Berliini sõprade juurde. Ent ühel päeval maadeavastajat mängides märkab ta aia taga kõhna Shmueli-nimelist poissi, kes sündis Brunoga täpselt samal päeval. Ja sealt saab alguse nende kummaline sõprus.

Tollest perioodist on nii palju raamatuid kirjutatud, et silme eest läheb kirjuks ja ajapikku muutub see teema tüütuks. Ent The Boy in the Striped Pyjamas on esimesest leheküljest peale haarav ja omab omamoodi vaatenurka ning see muudab teose eriliseks. Pilk koonduslaagrile läbi lapsesilmade on hoopis teistsugune ja naiivsus ning teadmatus valusalt häirivad ning see kõik annab loole nukra tooni. Lugesin möödaminnes Wikipediast, et mõned kriitikud on nokkinud teose usutavuse kallal, kuid julgen arvata, et sellise loo puhul pole detailid tähtsad. Võib-olla tõesti kõik pisikesed Saksa poisid teadsid tol ajal kes need juudid on, kuid see, kuidas autor kõrvutab koledusi lapseliku süütusega on kõhedalt lummav ja paneb sind edasi lugema. Ja ajalugu tundub kohati olevat selline subjektiivne värk, igaüks saab omi järeldusi teha.

Raamat on lühike, selle teksti on lihtne jälgida ja kogu lugu saab kenasti ühe pärastlõunaga loetud. Teose põhjal on valminud ka film.

Advertisements