A Tale Etched in Blood and Hard Black Pencil on Christopher Brookmyre’i kümnes romaan.

Brookmyre’ile tavapäraselt algab lugu ühe mõnusa mõrvaga Glasgows, seekord on pätid aga eriliselt tuhmid olnud ning üritanud laipadest mingi torusiili valdkonda kuuluva aine abil lahti saada ja hiljem neile ka tule otsa pannud, kuid ega sellestki väga kasu ei olnud. Tõendusmaterjali jagub ja mendid leiavad kohe niidiotsa kätte.  Lugejale tutvustatakse peagi loo keskseid tegelasi, kelleks on politseiuurija Karen Gillespie ja kõmuajakirjanduse veergudelt tuntud edukas staaradvokaat Martin Jackson, kes hakkavad uurima mõrva, millesse on segatud nende endi kunagised klassikaaslased.

Raamatus jookseb paralleelselt kaks lugu, tegelaste kooliaeg ja hetkel toimuvad sündmused. Brookmyre hüppab pidevalt kahe ajaperioodi vahet, mis võib algul pisut häirivana tunduda, kuid pikemas perspektiivis aitab see karakterite mõistmisele kaasa. Üldse tundub, et seekord on Brookmyre end ületanud, lugu on keerukam, mitmekihiline, psühholoogilisem ja on näha, et tegelaste kallal on kõvasti tööd tehtud, sest nad mõjuvad vägagi realistlikult ja usutavalt. Samuti tuleks esile tõsta viisi, kuidas autor on suutnud oma lugu jutustada läbi laste ja nende tuleviku-minade silmade. See, kuidas Brookmyre annab edasi laste mõtteid, on siiski üdini täiskasvanulik, kuid see peegeldab siiski lapse enese mõttemaailma, sellele eluperioodile omaseid arvamusi. Lisaks kasvuraskustele kohtab raamatus veel perekonnadraamat ja muudki.

Brookmyre tundub olevat üpris hea vaatleja,  selles krimkas demonstreerib autor oma võimet  analüüsida inimloomuse erinevad tahke. Koolistseenid mõjuvad näiteks väga realistlikult ja arvan, et need, kes ka kirjeldatud ajaperioodil Suurbritannias üles kasvasid, kogevad seda raamatut lugedes palju äratundmisrõõmu. Minul oli lihtsalt huvitav.  Samuti on Brookmyre’il hea silm detailide suhtes, mõne tegelase puhul tekkis mul lugedes tunne, et ma olen ju täpselt samasuguseid tüüpe reaalselt kohanud. Ja pani ka mõtlema, et huvitav mis minu kunagised klassikaaslased praegu teevad.

Muhe oli veel see, et Brookmyre oli seekord päris julgesti kohalikku kõnepruuki kasutanud ja kohati tundus nagu loeks Irvine Welsh’i, ainult roppusi oli liiga vähe. Romaani taha on ka kena sõnastik istutatud, et Šoti slängile veidi valgust heita. Keeleliselt oli see raamat väga hea treening. Aktsenti ja slängi oleks võinud rohkemgi olla.

Kuigi see teos püüdis olla sügavam, kui need Brookmyre’i  raamatud, mis ma varasemalt lugenud olen, mõjus see kuidagi võõrastavalt ja oli isegi natuke igav.  Ma arvan, et ma siiski eelistan autori Parlabane’i lugusid. Ikkagi tuttavam tegelane ja tsipa naljakam ka.

Advertisements