Yann Martel on Hispaanias sündinud kanadalane, kes enne 2001. aastat oli küll juba pikemat aega kirjutamisega tegelenud, kuid seni olid tema teosed märkamatuks jäänud. 2001. aastal ilmus temalt aga romaan Life of Pi (e. k. “Pii elu”), mis sai ülemaailmselt tuntuks pärast Man Bookeri võitu aastal 2002.

Life of Pi on lugu 16-aastasest india poisist Piscine Molitor Patelist, kes soovib, et teda Piiks  (nagu 3,14) kutsutaks. Pii perekond peab Pondicherrys loomaaeda ja nii on Pii loomade kohta nii mõningatki kõrvade taha pannud. Piid huvitab ka religioon ning poisi armastus jumala vastu võtab sellised mõõtmed, et ta hakkab koguni kolme religiooni paralleelselt praktiseerima. Piist saab ühtäkki hindu, kristlane ja muslim ning see valmistab peavalu nii Pii vanematele kui poisi usulistele juhendajatele. Kuid Pii tahab lihtsalt jumalat armastada, ei midagi muud. Pii elu pööratakse aga pea peale, kui perekond Indiast Kanadasse sõitma asub. Nimelt läheb nende laev põhja ja Pii jääb 227 päevaks päästepaati, kaaslaseks üks jõle hüään, orangutang, murtud jalaga sebra ja tiiger nimega Richard Parker.

Martel alustab raamatut kui Aleksei Turovski, jagades lugejaga oma teadmisi loomade käitumisest, järgmisena asub ta amatöörist usukuulutaja rolli ja arutleb religiooni plusside ning miinuste üle ning siis tuleb osa, kus see kõik proovile pannakse. Autor arutleb allegooriate kaudu religioossuse ja ateismi üle, mida uskuda ja mida mitte, kuidas teha valikuid. Romaanis segunevad fiktsioon ja faktid, tõesed sündmused ja pettekujutelmad, fantaasia kõrvutatakse reaalsusega. Uuritakse loomi ja inimloomi: kust algab üks ja lõpeb teine? Suurt rolli mängib ka lugude jutustamine ja see, kuidas jutud inimestele mõjuvad.

Õigupoolest ei juhtu selles raamatus mitte midagi. Spoilerivabalt ei oska ma hästi seda teost lahata. On üks kole/fantastiline robinsoniseiklus ja selle kõrval jookseb paralleelsena traagilisem reaalne kannatuslugu ning lugejal, nagu ka tegelastel raamatus, tuleb valik teha, mis tundub meelepärasem olevat. Ometi pani miski mind seda edasi lugema. Ma ei ole teab mis suur loomafänn ja usust olen ka väga kaugel, kuid Martel suutis Pii elu minu jaoks piisavalt huvitavaks teha, et ma raamatu kaanest kaaneni läbi loeksin. Õhku ahmima ei jätnud, midagi uskuma ei pannud, aga siiski oli see raamat hea, värske ja inspireeriv.

Advertisements