Hilary Mantel on see tädi, kes tsutike aega tagasi veits tolmu üles keerutas, kui ta mainis, et tema meelest võiksid 14-aastased vabalt lapsi teha ja kodu mängida. Aga see pole üldse oluline. Enne seda sai Mantel eelmisel aastal Bookeri oma uusima romaani Wolf Hall eest.

Wolf Hall viib lugeja Tudorite Inglismaale ja jälgib Henry VIII-aegse riigimehe Thomas Cromwelli tõusu üheks mõjuvõimsamaks õukondlaseks. Lugu saab alguse noore Cromwelli kodust lahkumisest ja lõpeb Thomas More’i hukkamisega, mis ajaks Cromwell juba kõva tegija oli. Vahepeal möllab Inglismaal reformatsioon, toimuvad muutused valitsuses, kardinal Wolsey saab kinga ja muidugi lüüakse katoliku kirikust lahku, et vana hea Henry Anne Boleyniga linade vahel rahus hullata saaks.

Kui kõik ajalooliste romaanide kirjutamisest huvitatud kirjanikud tädi Hilaryst eeskuju võtaks, oleks maailm parem koht. Kuna kõiksugu naistekate autorid (nt Philippa Gregory) ja filmi/telemehed (The Tudors jms) on Tudorite-aegset ajalugu igal viisil solkinud ja väänanud, siis on Wolf Halli kogu selle jama kõrval täitsa lust lugeda. Esiteks ei kirjuta autor mina-vormis, teiseks on ta valinud suurepärase vaatepunkti ning Henry VIII ja tema voodiprobleemid on kenasti taustapildiks jäänud ja lisaks rabab Mantel mõnusalt sügavate karakterite ja ladusa ning loova tekstiga.

Raamatut lugedes on tunda, et sa loed romaani, mitte ilukirjanduslikus võtmes ajalooraamatut. Loomulikult ei saa taolist teost kirjutada tähtsamaid ajaloolisi sündmusi ja tegelasi mainimata, kuid Mantel ei tutvusta neid lugejale fanfaaride saatel, vaid peidab nad diskreetselt teksti sisse. Nii möödaminnes mainitakse Holbeini ja tema maale, Henry suhteid ja ridade vahelt võib leida isegi vihjeid tulevikule, igasugu endeid, kuid seda mitte haha-tead-lugeja-mis-siis-juhtub viisil, vaid väga nunnult, isegi irooniliselt ning vaimukalt. Ja detailid on Mantel’il ka paigas. Lugesin vist wikipediast või kuskilt, et tädi tegi oma tegelaste põhjal mingi kartoteegikapi vms omale abiks, et olla kindel, et nad ajalooliselt alati õiges kohas oleks.

Aga tegelikult on see raamat üks jõhker klots ja ma pean ikka mainima, et kohati kippus ta venima. Üheks miinuseks on ka see, et Mantel kasutab Cromwellile vihjates asesõna “he”, mis on täiesti okei, kui ruumis on mõned “she’d”, aga kui mõni muu meesolevus sekka juhtub, siis on vahel suht raske aru saada, keda selle “he” all nüüd parasjagu mõeldakse. Ja hakkas päris huvitama, mis tunne oleks seda eesti keelde ümber panna.

Mantel pidavat nüüd sellele teosele järge kirjutama, nii et ehk saab tulevikus ka Cromwelli langusest lugeda. Mina jään seda igal juhul pikkisilmi ootama.

Advertisements