Nagu eelmises postituses mainitud sai, võtsin pärast Hosseini teist raamatut käsile tema debüütromaani The Kite Runner (“Lohejooksja”) ja sain vist isegi parema elamuse kui “Tuhat hiilgavat päikest” lugedes.

The Kite Runner on raamat isadest ja poegadest, sõprusest, aust, saladustest, enesekehtestamisest, eksimustest ja andestuse otsimisest. Kirjanikuametist unistav Amir elab koos oma ärimehest isaga Kabulis. Koos nendega elavad teener Ali ja tema poeg Hassan, kellega Amir aega veeta armastab. Poisid käivad koos kauboifilme vaatamas, mängivad ja lennutavad lohesid. Pärast lohelennutamisvõistlust lubab Hassan Amirile lüüasaanud lohe kinni püüda, kuid satub kamba nolkide küüsi. Nende ninamees vägistab poisi Amiri silme all, kuid viimane otsustab nähtust vaikida ja süütunne jääb teda eluks ajaks rõhuma. Loomulikult kannatab selle all poiste sõprus ning kui Amir isaga Afganistanist Nõukogude vägede saabumise aegu põgeneb ning Ameerikasse elama asub, ei näe lapsepõlvesõbrad üksteist enam kunagi. Ent elul on omad keerdkäigud ja nii leiabki täiskasvanud Amir end uuesti kodumaalt, avastab hästi hoitud perekonnasaladusi ja leiab lõpuks ka mõningase rahu.

Khaled Hosseini on nagu kaleidoskoop, ta moodustab ühtedest samadest kildudest erinevaid mustreid.  Tundub, et tema raamatud lahkavad samu probleeme, kuid need teemad on nihkes ja rõhuahetus teistsugune. Mõlemast romaanist kumavad vastu mured, mis tulenevad klassivahest, soorollidest, religioonist, poliitikast, traditsioonidest ja muidugi inimsuhetest. Hosseini oskab osutada tähelepanu sellele, kuidas inimloom on ajast aega end oma loodud reeglitega kindlate piiride sisse aheldanud ja oma elu keeruliseks teinud. Kui “Tuhat hiilgavat päikest” jäi oma tegevustikuga Afganistani, siis The Kite Runner on pisut läänelikum ja tutvustab lugejale ka pagulaselu plusse ja miinuseid näidates, kuidas põgenikud raskuste kiuste uues maailmas hakkama saavad.

Ja jällegi demonstreerib Hosseini oma jutuvestjaannet, pakkudes lugejale sõitu ameerika mägedel, ühel hetkel suudab ta olla nii armas ja südamlik, siis aga võtab tema lugu jälle süngema tooni ja teeb haiget. Peab nentima, et pöörded tegevustikus olid väga hästi sihitud.

The Kite Runneri põhjal valmis ka samanimeline film, mis äratab küll raamatu ellu, kuid ei suuda siiski teose atmosfääri veatult edasi anda. Kui romaan eelnevalt lugemata, siis võib paljude pisidetailide tähendus (näiteks vaimuaimatav naeruvine Sohrabi näos filmi lõpuminutitel) arusaamatuks jääda. Paljud kohad, mis raamatus tähtsad, kaovad filmis tegevuse virrvarri sisse ära ja muidugi oli ka palju välja jäetud. Isiklikult tundsin filmi vaadates kirjaniku kõiketeadvast kohalolekust väga puudust, aga raamatut vist loeks a thousand times over.

Advertisements