Books are the only things in this world that no one wants to steal.

Ma armastan raamatuid, mis ei lase mul magada. Siiani on vaid üksikud autorid suutnud mind öö läbi üleval hoida, seda küllap ka juhuste kokkulangemise tõttu, kuid Carlos Ruiz Zafon üllatab ikka ja jälle, haarab sind kaasa ja rikub une nagu niuhti ära. Eelmisel aastal tõmbas Tuule vari mind väga halval ajal kohustustest eemale, aga ei, üldse ei kahetse. Loeks veel ja veel.

Eile hakkasin lugema Zafoni The Angels Gamei ja ei saanud seda enne käest panna kui varahommikul, mil kaaned taas kokku lõin. Üritasin küll teha pausi, kustutasin tule, kuid magamise asemel hakkasin hoopis mõtteis looma stsenaariume, püüdes ära arvata, mis raamatus edasi saab.

The Angels Game onTuule varjueellugu, kuigi ei ole erilist vahet kumba romaani enne lugeda, sest mõlemad on iseseisvad tervikud. Lugeja leiab end taaskord Unustatud Raamatute Surnuaiast, kust saab jällegi alguse üks müstiline lugu. Selles romaanis tutvustab Zafon meile noort ja andekat kirjanikku nimega David Martin, kes kirjutab Ignatius B. Samsoni nime all odavaid ekstravagantseid thrillereid ja elab üksinda ühes kõhedas majas, mille eelmine omanik salapärastel asjaoludel suri. Ühel hetkel kohtab ta aga kirjastajat, Andreas Corellit, kes teeb talle kummalise ettepaneku kirjutada raamat, millesarnast varem veel kirjutatud pole. Vastutasuks lubab mees talle tervet varandust, õnne ja kõikekõike. David võtab pakkumise vastu, kuid mida rohkem ta loomeprotsessi süveneb, seda enam hakkavad pinnale kerkima tema elukohaga seonduvad sünged saladused.

NaguTuule vari“, on ka The Angels Game raamat raamatutest ja see on vast üks põhjus, miks nad mõlemad mulle nii väga meeldivad. Kirjandusest lugemine on mingu jaoks ülim nauding, eriti siis, kui see on kirja pandud inimese poolt, kellel on ilmselgelt raamatutega väga lähedane suhe. Zafon suudab näha lugemisprotsessist läbi, ta puurib end raamatutelugemisekirjanduse südamikku ja paneb kõik tekkinud tunded ja mõtted kirja nii maagiliselt, nostalgiliselt, teravmeelselt. “Tuule varjulugesin ma eesti keeles ja seda nüüd inglise keeles, ei tea kuidas ta originaalis tunduks, kuid ingliskeelsest tõlkest tundsin ära sellesama rütmi, lausestruktuuri, mis oli olemas ka eestikeelsesTuule varjusja see viis, kuidas Zafon kirjutab on üdini nauditav. Ta ei lasku nii madalale, et ta lugejat verbaalse kõhulahtisusega kimbutama hakkaks, mis on iseenesest väga äge, kuna Zafoni romaanidest levib viktoriaanliku kirjanduse hõngu, mis teadagi on kurikuulus oma kohati lämmatava sõnaohtruse poolest. Ent Zafon ei ütle midagi liigset, ta räägib asjadest nii nagu nad on, ei sõnakestki rohkem, ei vähem. See, kuidas Zafon oma kaks teost kokku õmbleb, on samuti kena, leidsin isegi paar lauset, mis olid tuttavad jubaTuule varjulugemisest.

Jällegi olin ma lummatud, kui lugesin kohti Unustatud Raamatute Surnuaiast, nii väga tahaks, et see tõepoolest olemas oleks. Või siis need vanad tolmused raamatupoed, Semperesuguste onudega. Meeldisid kõik need erinevad kihid, millest lugeja end läbi kaevama peab: müsteeriumid, gooti romaani elemendid, põnevus, nostalgia, romantika. Samuti meeldis mulle Zafoni mäng religiooniga ja viis kuidas ta armastusest kirjutab. Raske on seda teemat tõstatada nii, et asi läägeks ei läheks, kuid Zafon saab sellega tõepoolest hakkama. Tema raamatute armastus on valus, ilus, reaalne.

Vahel ajakirjades küsitakse intervjuudes inimestelt seda tobedat küsimust, et mis oleks see raamat, millele nad oma nime autori koha peale kirjutada tahaks. Ma arvan, et ma leidsin just oma vastuse sellele küsimusele.

Kui asi oleks minu teha, siis sunniks ma kõiki kirjastusi Zafoni raamatuid ainult vanakooli moel välja andma, peenes nahkköites, kuldtähtedega ja tillukeste hammastega leheservades, mis paberinuga sinna jätnud on. Ja pärast ostmist tuleks nad kindlasti paberisse pakkida, ehk isegi nööriga kinni siduda. Päriselt ka, miks keegi enam raamatuid paberisse panna ei viitsi? Vahel saab raamatupoest väikese nostalgialaengu, kui sealt saadud paberisse keeratud raamatu kotti suskad, et seda kodus kingituse kombel avada. Võiks ju rohkem sellist värki olla?

Aga selle üle on mul ainult hea meel, et onu Zafon nendele kahele raamatule veel kaks seda maagilist maailma käsitlevat teost lisaks kirjutada plaanib. Ootan juba põnevusega, mil ta mind jälle surnuaeda jalutama viib.

Advertisements