5867 Sel suvel ootasin pikkisilmi Hannu Mäkelä seelikukütibiograafia “Casanova” poelettidele ilmumist ja kui see sinna lõpuks tee leidis, tassisin selle endaga loomulikult koju. Raamatu lugemiseni jõudsin küll märgatavalt hiljem.

Soome suleseppade loominguga ma väga palju tutvust sobitanud pole. Hannu Mäkelä on see mees, keda mina seni teadsin kui toda onu, kes “Härra Huu” kirjutas ja too raamat oli küll minu lapsepõlve lahutamatu osa. Mõnusalt sürr ja veider. Tema muid teoseid pole mulle näppu sattunud.

Nüüd aga võttis Mäkelä vaevaks kirjutada ajaloo kuulsaima naistemehe Giacomo Casanova eluloo. Soomlase biograafia põhineb loomulikult  suuremalt osalt veneetslase enda aukartustäratavatel, umbes 3500 leheküljelistel memuaaridel, kuid autor on teinud ka päris kena uurimist ning  pressinud kokku fakte erinevatest ajaloolistest allikatest, Casanova kirjutatut üle kontrollinud ning kasutanud rohkelt ka oma eelkäijate uurimusi. Lugeja saab kena ülevaate Casanova igast eluetapist, pöördelistest momentidest, mehe õnnestumistest ja ebaõnnestumistest, rännakutest ja kinniistumistest.  Tsutike seksi ka  ikka vahele.

Enne lugemist teadsin ma Giacomo Casanovast vaid üksikuid fakte ja mõningaid tema elu highlight‘e ja nagu paljudki teised (ma oletan) arvasin minagi, et eks suurem osa mehe kirjutistest ole üks mõnus väljamõeldis, sest kellel siis ei tekiks kiusatust vanas eas oma elu huvitavamaks kirjutada, kuid nagu Mäkelä märgib, siis tõestusmaterjali arvestades on Casanova memuaarid üldiselt vägagi tõesed, kuigi seal on ka palju uduseid kohti ning eksimusi, näiteks kuupäevade puhul, kuid need möödalaskmised on kõige muuga võrreldes triviaalsed.

Mis mulle meeldis, oli see, et Mäkelä polnud keskendunud vaid seelikusabades kinni olevale Casanovale, vaid seikleja-pettur-kirjamees-Casanovale, meeldis veel biograafia kaastundlik ja mõista püüdev toon, detailide esiletõstmine ja viis, kuidas Mäkelä selgitas kohtade-inimeste tausta ning 18. sajandi elu-olu.  Nimed ärkasid ellu, paiku võis hõlpsalt endale ette kujutada ja üldiselt sain väga mõnusa lugemiselamuse, mida kohati rikkus vaid Mäkelä koolikirjandeid meenutav arutlemine inimloomuse tahkude üle.  Mäletate küll, kuidas te emakeeletunnis pliiatsist mingi mittemidagiütleva üldistuse välja imesite ning sellele oma allikatest tõestuseks näiteid otsima hakkasite. Iseenesest on selline arutlev biograafia kena idee küll ja ma usun, et see läheb ka paljudele peale, kuna sellised vahepalad pehmendavad hardcore ajalooelamust, kuid minule tundus see pisut häiriv, sest olen harjunud lugema neutraalsema tooniga ja traditsioonilisemaid elulugusid.  Ja kui ma tahan lugeda Casanovast, siis ma tahan näha otseselt tema kohta käivat juttu, mitte hämamist teemal “mida inimesed mingis olukorras üldiselt mõtlevad/teevad” .  Pisut üleolevalt mõjuvad kommentaarid ajalookäsitlustes leiduvate eksimuste ja 18. sajandi riietuse kohta ei ole ka eriti kenad lugeda, moefänn nagu ma olen, ning ausalt öeldes ei huvita mind karvavõrdki, kus autor oma reisidel olles lõunastas ning mida ta sel hetkel mõtles.  Aga ei, ma siiski ei kritiseeri väga, sest sellise personaalse ja ilukirjandusliku twist’iga biograafiad mõjuvad värskendavalt ja klopivad raamaturiiulid tolmust puhtaks.

Mainin veel ära, et üheks boonuseks on kindlasti ka raamatu lõpus olev allikate nimekiri, kust võib leida nii mõndagi huvitavat, mida hiljem lugeda-vaadata.

Oli nauditav ja lugege kindlasti. Meeldiv reis 18. sajandisse.

Advertisements