0099447053

Lugesin Per Olov Enquisti-nimelise kirjaniku raamatut The Visit of the Royal Physician, seda siis inglisekeelses tõlkes nagu näha. Ja kui ma ta läbi sain, siis avastasin googeldades, et see on ka 2004. aastal eesti keeles ilmunud. Fail. Täiesti hämmastav ikka, kuidas mõned huvitavad raamatud igasugu muu pahna sisse nii ära kaovad, et neid keegi üles leida ei oska. Põhjamaade romaani sari on üldse mulle siiani suht nähtamatuks jäänud.

 18. sajand, Taani kuningriik. 1766. aastal saab kuningaks nõrgamõistuslik Christian VII, kes naitakse George III noorukese õe Caroline Mathilde’ga. Nagu eeldada võib, siis kuninga vaimse seisundi tõttu saab riigi enda pihku see, kes monarhile kõige lähemal ning selleks saab uus saksa päritolu õukonnaarst Struensee, kes, innustatuna valgustusajastu suurtest filosoofidest, asub kibekiiresti Taani riiki reformima. Kuna kuningas kuningannale erilist tähelepanu ei pööra ning eelistab selle asemel oma koeraga mängida või oma fantaasiamaailmas elada, siis langeb neiu pilk Struensee peale ja nii saab alguse üpris avalik armuafäär, mille jooksul jõuab kuninganna isegi arstile tütre sünnitada. Kuna Struensee omab suurt võimu, siis loomulikult tekitab see talle ka hulganisti vaenlasi. Usuhull konservatiiv Guldberg seab endale eesmärgiks Struensee hävitada ning saab raamatu lõpuks ka sellega hakkama.  Struensee hukatakse nagu tol ajal moeks oli: valusalt ja veriselt. Kuninga ja kuninganna abielu lahutatakse ning viimane saadetakse maalt välja. Mõned aastad hiljem sureb Caroline Mathilde ootamatult sarlakitesse.

Ütleks, et selle raamatu puhul oli tegemist hea ajaloolise romaaniga. Enquist suutis anda edasi ajastu hõngu, unustamata lugejale poetada ka mõningaid fakte hilisemate sündmuste käigu kohta.  Kuigi vahel tundus igasugu Euroopa kroonitud peade ja ajalooliste kujude  kohta käivate infokübemete teksti sisse punumine tüütu nämmutamisena, suutis Enquist selle siiski ülejäänud raamatu jooksul tasa teha.  Hämmastav oli see, et kui tavaliselt mind poliitika ja igasugu võimuvõitlused ei eruta, siis seekord suutis autor konservatiivide ja valgustajate vahelised pinged äärmiselt põnevaks kirjutada. Tegelikult tahaks ma tsipake stiili kallal norida. Autor kippus ühe lõigu jooksul asju korrutama. Tihtipeale oli sama mõtet edasi antud kolmes järjestikuses lauses, lihtsalt erineva lausestruktuuriga. Seda võib tegelikult võtta kui huvitavat stiilivõtet, kuid selle raamatu puhul mõjus see minu arvates igatahes väga tüütult. Enquist oli ka Hamleti loo raamatusse toppinud, aga mina arvan, et Taani kroonitud peadest ja hullusest saaks ka ilma seda paralleeli toomata kenasti kirjutada. Klišee mekk tuli raamatule juurde. Ja Hamlet oli ju mad north-north-west. Christian VII’l oleks vast ka lõunatuultega hauka ja haigru vahel vahet tegemisega raskusi olnud.

The Visit of the Royal Physician suutis ka mulle meelde tuletada, miks ma ikkagi mõnes muus sajandis elada ei tahaks. Väga kole on ikka lugeda, kuidas tol ajal inimestel lapse/noorukipõlv põhimõtteliselt puudus. Võtame näiteks Caroline Mathilde, kes oli sunnitud abielluma 15-aastaselt, sünnitas kaks aastat hiljem troonipärija, sellest kolme aasta möödudes jälle ühe lapse ja aasta hiljem anti lahutus sisse. 1775. aastal ta suri, olles kõigest 23. aastane. Ometi võib öelda, et tal oli pea terve elu selja taga. Ja ka kuningas oli noor, vaid paar aastat Caroline Mathilde’st vanem.

Kokkuvõtteks pean ütlema, et see oli üle pika aja üks tugev ajalooline romaan, mis ma lugenud olen. Pean toda Põhjamaa-sarja lähemalt raamatukokku uurima minema, äkki on seal veel pärleid peidus.

Advertisements