Noh, Bibliofiil on nüüd tagasi. Enam-vähem. Mida ma siis vahepeal teinud olen? Eelmise aasta lõpp läks natuke käest ära, oli vaja mitmel rindel rabada ning siia kribamise jaoks ei jätkunud minutitki. Lugemise jaoks aga näpistasin küll, kuid tagantjärele on pisut raske eelmise aastanumbri sisse mahtuvatest raamatutest kirjutada. Statistika koha pealt mainiks niisama ära, et 2008. aastal käis minu silmade alt läbi 93 raamatut, mille üle minu sisemine Monk väga pahane on, sest ümmargused numbrid on ju lihtsalt nii ilusad. Jaanuaris-veebruaris oli mul üldiselt suur lugemispaus, sest ilmselgelt nikastasin ma end ära, kui ma detsembri viimastel nädalatel oma lõbuks Shakespeare’i sisse ahmisin (vana hea Will sobib talveõhtutega nagu rusikas silmaauku) ja selle kõige peale veel krimkasid lappasin. Sel aastal olen juba päris mitu uut raamatut soetanud, kahjuks lebotavad nad praegu riiulil ja ootavad ilusamaid aegu, mil kohustuslik kirjandus nurka visatud ja miljon kodust tööd tehtud, aga ma luban, et hakkan nendega vaikselt tegelema ja kirjutan ka siia, kui midagi huvitavat näppu satub.

Et see postitus liiga igav ei oleks, siis räägin paari sõnaga mõnest ajaloolisest romaanist, mis vahepeal loetud said.

51usdlykhwlMu 18. sajandi vaimustus pani mind lugema sellist raamatut nagu Sena Jeter Naslundi Abundance: A Novel of Marie Antoinette, aga kahjuks pidin pettuma. Müts maha kirjanike ees, kes suudavad ajaloolised kujud oma ilukirjanduslikes teostes usutavaks kirjutada. Tädi Sena ees ei luba mu südametunnistus isegi mütsiäärt kergitada, sest no ma ei suuda kuidagi uskuda, et nooruke Marie Antoinette mõtles keset oma prantslastele üleandmistseremooniat oma päevadest ja muust tühjast-tähjast (ma nüüd ei mäleta, kas see lõik oli sealsamas või mujal, aga kuskil hakkas autor tootma sellist juttu, mis oleks otsekui anatoomiaõpikust välja hüpanud) kaldudes aeg-ajalt ülimalt sentimentaalsesse narratiivi. Üks kõige suurem ämber, kuhu ajaloolistest isikutest jutustav kirjanik üldse astuda saab, on biograafiatesse liialt süvenemine ning tädi Sena on ka end tolles panges kenasti sisse seadnud, kuna tegelased on tuimad ja uimased, dialoog kunstlik ning jutt ise  jookseb mööda ajalooliste faktide sissetallatud rada. Kunagi ammu sattusin lugema mingit eriti jõledat “ajaloolist romaani” (loe: ilukirjanduslikku ajalooõpikut) Anne Boleynist ja käesolev raamat tõi mulle taas need koledad mälestused meelde, kuigi peab ütlema, et Sena Jeteri teos oli ikka mitu korda talutavam. See, et Naslund on otsustanud Antoinette’i loo jutustada esimeses isikus, ei aita just usutavuse tekitamisele kaasa, kuna aeg-ajalt tekib tunne, et loed hoopis autori enda päevaraamatut või elulugu. Ülimalt raske on panna end sajandeid tagasi surnud inimese olukorda ning sealjuures toota usutavat teksti, nii et mina arvan küll, et selle raamatuga hammustas too tädi ajaloost liiga suure tüki ja ei suutnud seda ära närida. Samas võib selle põhjuseks, et too teos mind nii väga häiris, olla ka see, et kuna ma olen nii mitu Marie Antoinette’i biograafiat läbi lugenud, siis on mul endal temast vaimusilmas mingi pilt kujunenud, mis aga kuidagi selle autori nägemusega kattuda ei tahtnud. Tegelikult oli selle raamatu juures midagi positiivset ka. Kujundus nimelt. Kaaned on väga mõnusalt krobelised, too pildil olev pruunikas osa läigib pronksjalt ja ma nüüd ei tea, kas see oli minu kätte sattunud eksemplari viga või ongi nii, et selle raamatu üheks kujunduselemendiks on nostalgilised, otsekui paberinoaga lahti lõigatud lehed. Kui seda raamatut muu pärast kätte ei haaraks, siis kujunduse pärast ikka. Samas, kehva maitsega kompvekid on alati kirevas paberis.

rr_r075197

 Kunagi ammu lugesin Tracy Chevalier’ romaani “Tütarlaps pärlkõrvarõngaga” ja kuna too jättis mulle väga hea mulje, siis laenutasin raamatukogust ka tema teise eesti keeles ilmunud teose “Naine ja ükssarvik”. Nagu eespool mainitud raamat, on seegi lugu inspireeritud kunstiteosest, nimelt siis kuuest 15. sajandi lõpust pärinevast gobeläänist, mis kujutavad ükssarvikut võrgutavat naist. Kuna nende kohta käivaid ajaloolisi fakte napib, siis on Chevalier saanud lasta oma fantaasial lennata ning niiviisi ongi ta pannud kaante vahele oma versiooni piltvaipade saamisloost.

Nicolas des Innocents on kunstnik, kellelt Jean Le Viste nimeline väikeaadlik oma uue saali jaoks vaipade kavandid tellib. Kunstnikuhärra pole aga just kõige meeldivam tegelane, kuna peale kunstiande ei ole temas midagi erilist, kuid ülbust ja nartsissismi jagub tolles tüübis küllaga. Samuti on ta vinge seelikukütt, kes otsib alati uusi tšikke, keda “künda” (jah, raamatus päriselt ka kasutatakse toda sõna). Nicolas kohtab tööasju ajades aga noore tüdrukuga, kes osutub aga Le Viste’ tütreks ning temast saab kunstniku kinnisidee. Kuna tollel teismelisel tüdrukul on igasugu huvitavad mõtted meelel, siis hakkab kunstnik teda huvitama ja neiu ema peab võtma käsile karmimad abinõud, et teda mehest eemale hoida. Raamat jälgib detailselt vaipade valmistamist, Nicolas võtab omale projektil silma peal hoidmise südameasjaks ning ülejäänud raamatut lugedes saab jälgida pisikesi muutusi tema iseloomus ning heita pilku kudujate elu-olule.

Teose puhul oli põnev see, et lugu jutustavad mitmed erinevad tegelased ning seega saab lugeja hea ülevaate pea kõikide tähtsamate tegelaste mõttemaailmatest. Ma ei oska kommenteerida, kui ajalooliselt täpne see teos on, kuid Chevalier’ hoogne stiil aitab tekstil mõjuda loomuliku ning usutavana ja kudumisalased faktid ning pisidetailid on kui kirss koogi peal ning raamatu keskaegne õhustik oli kenasti edasi antud.  Mind suutis autor igatahes omale ümber sõrme keerata ja nii ma neelasingi terve raamatu vaid mõne tunniga.

Häirivateks teguriteks olid peategelase ülbus ja tema “kündmislembus”, mida raamatu alguses just eriti rõhutati, kuid mis edaspidi siiski vaibus. Samuti  jäi pärast lugemist tunne, et kogu see värk oli lihtsakoeline (no pun intended), et sellest oleks väikse lisapingutusega saanud mahukama ning keerulisema raamatu. Romaanile “Tütarlaps pärlkõrvarõngaga” paistab see raamat alla jäävat. Aga ajaviiteks on kobe küll. Lihtne ja huvitav.

7ce7cissues7c2917cpix7c14book_review_princess_jpg-250-467-682

 Philippa Gregory on kui naistekate Dan Brown. Sa tead lehti keerates, et sa loed jama, mis ei paku mingit kirjanduslikku naudingut, ent siiski tahab osa sinust teada saada, mis edasi saab. Mõned raamatud lihtsalt on sellised ja vahel on täitsa muhe neid lugeda.

Enne kui mulle The Constant Princess kätte sattus, olin Philippa Gregorylt lugenud tema vast kõige tuntumat romaani The Other Boleyn Girl, mille põhjal ka eelmisel aastal film vändati. Kes rangelt ajalool põhinevat teksti lugeda tahab, siis sellel ei tasuks tolle tädi raamatuid küll mitte mingil juhul kätte võtta, sest Gregory jääb oma Tudori-sarja raamatutes truuks vaid laialt teadaolevatele faktidele ning käib ülejäänud looga vägagi vabalt ringi. Nii oli The Other Boleyn Girl’is Mary Boleyn’ist saanud noorem õde ning George Boleynist homo, kuigi tegelikkuses oli tegu vinge seelikukütiga. Aragoni Katariinast rääkivas raamatus The Constant Princess on Gregory toppinud peategelase Scheherazade’i rolli ning pannud ta oma esimesele abikaasale Arthurile jutustama eksootilisi lugusid oma kodumaast ja mauridest. Gregory kirjeldab nende abielu kui romantilist idülli, kuigi mina olen kuskilt kuulnud, et vaatamata oma õrnale eale oli prints Arthur sageli bordelle külastanud. Samuti on väheusutav too stseen, kus surivoodil lamav Arthur palub Katariinal abielluda oma noorema venna Henryga, et täide viia nende ühine unistus kuningas Arthuri aegade taaselustamisest uue kuningriigi kujul, ning loo edasine kulgemine, mis hõlmab endas Katariina sepitsusi, et Henry ikka korralikult altari ette lohistatud saaks. Haa.

Gregory raamatute juures häirib vast kõige rohkem see, kuidas vahel kõik üle vindi keeratakse ning lugu Hollywoodiks ära keerab. Dialoog on ka kohati väheusutav, mõjub liiga moodsana ning Gregory püüdlused taasluua Tudori-aegset õhkkonda on totaalselt luhta läinud. Loetav, aga ei midagi erilist. Ütleks, et The Other Boleyn Girl oli parem.

Advertisements