neil_gaimanInglise päritolu kirjamees Neil Gaiman on tasapisi kujunemas mu üheks lemmikautoriks.  Seekord sattus kätte kirjaniku esimene romaan Neverwhere, mis on juba sellepärast üks isevärki teos, et see sai alguse samanimelisest teleseriaalist, mis 1996. aastal Gaimani sulest teleekraanile trügis. Kuna seebitootmise käigus lõigati kirjaniku stsenaariumist päris palju juppe välja ja muudeti nii mõningaidki asju, otsustas Gaiman kogu supi ka raamatuks trükkida ning väljajäänud stseenid selle sisse kirjutada.

Raamatu peategelaseks on igatpidi tavaline šotlasest kontorirott Richard Mayhew, kes elab ja töötab Londonis, plaanib abielluda oma tüdruksõbra Jessicaga ning soovib (või vähemalt arvab, et soovib) elada vaikset ja normaalset elu. Ometi võtab Richardi elu ootamatu pöörde kui ta märkab tänaval lebavat verist tütarlast ning viimase vaatamata Jessica protestiavaldustele oma koju veab.  Veidral Door’i-nimelisel neiul on aga ent mitmeid üllatusi varuks, seda nii rottidega rääkimise kui ka kahtlaste tuttavate näol. Tuleb välja, et tütarlaps on põgenemas ühe sadistliku duo eest ning ta annab Richardile ülesandeks leida üles üks vana tuttav ning kui mees sellega hakkama saab, lubab Door tema elust kaduda ja haihtub õhku. Peagi avastab Richard aga, et keegi ei pane teda enam tähele. Mehele tundub, nagu oleks ta nähtamatu. Samuti näib, et tal pole enam ei tööd ega kodu ning siis otsustab mees veidra neiu ja tema markii de Carabas’i-nimelise kaaslase üles leida. Teekond viib Richardi aga maa-alusesse Londonisse, kohta, kuhu satuvad inimesed, kes on elu hammasrataste vahele jäänud või Gaimani sõnul “maailma mõradest läbi kukkunud”. All-London on aga üpriski õõvastav paik, otsekui kõverpeeglipilt Üla-Londonist. Iga nurga taga hiilivad kõrilõikajad, rotid (kes on selles raamatus ilgelt vahvad), kahtlased naised, veel kahtlasemad mehed, parmud, kanalisatsiooniaristokraadid ja loomulikult ka mitmed hädaohud. Uus maailm paneb Richardi proovile ning pea kohal asuva Londoni mugavustega harjunud mees peab õppima kanalisatsioonis ellu jääma.

Neverwhere’i tagakaanel on hästi tabavalt öeldud, et too raamat on otsekui miski, mida kirjutaks Terry Pratchett kui ta oleks kuu aega Kafkaga ühes kongis istunud. Gaimani loodud maailm oleks ühest otsast nagu steampunk ja grungelik, teisest küljest nostalgiline, viktoriaanlik ja samas on ta ka kui moondunud versioon meie tänapäevaühiskonnast. Viis, kuidas autor on Londoni metroojaamad ja muud tuntud kohad nagu Harrodsi ja Briti Muuseumi oma loo sisse kirjutanud, mõjub osavalt ja nendest kohtadest lugemine tekitab kindlasti mõnedes lugejates ka äratundmisrõõmu. Fantaasiarikka jutustuse sisse kootud väiksed õudusniidid ja naljakohad mõjuvad põnevusttekitavalt ning värskendavalt ja lugu on juba esimestelt lehekülgedelt lummav. Gaiman haarab lugejal kohe alguses tugevasti ninast kinni ja ei lase enne lahti, kui raamatu kõik 372 lehekülge loetud on.

Loomulikult ei saa selle raamatu puhul kõrvale jätta ka mitmeid värvikaid karaktereid, keda lugeja kaante vahel kohtab. Kõige meeldejäävamalt mõjusid kahtlemata härrad Croup ja Vandemar, professionaalsed mõrtsukad ja suurepäraste piinamisoskustega sadistlikud värdjad, keda pimedal kõrvaltänaval mitte mingil juhul kohata ei tahaks, rääkimata veel maa-aluses tunnelis. Iga peatükk, kus need twisted sotsiopaadid välja ilmusid pani nii itsitama kui ka vastikusest nina kirtsutama. Minu meelest võiks nendest kahest lausa eraldi raamatu kirjutada. Tekkis lihtsalt selline tunne, et Croupil ja Vandemaril oleks veel nii palju öelda ja teha, “things to see, people to do.” Markii de Carabas ja tõsine action-tšikk Hunter olid samuti sellised tegelased, kelle kohta rohkem teada tahaks, aga samas on nende kohal lasuv saladuseloor mõnusalt müstiline. Ainus tegelane, kes natuke närvidele käis, oli Islington ja ausalt öelda tundus kogu raamatus olev ingli-teema kuidagi võõrastav ja imelik. Pärast lugemist jäi sisse veits näriv tunne, et see lõpplahendus oleks võinud ju kuidagi vingem olla ja miski jäi nagu puudu, teisalt oli aga kõik muu vägagi haarav ja pani tegelastele kaasa elama. Siiski leidsin raamatust rohkem positiivseid külgi kui negatiivseid.

Eelpoolmainitud teleseriaali on ehk tänapäeval natuke imelik vaadata, sest see mõjub puiselt ja odavalt.  Praeguse aja võimalustega saaks kindlasti parema seriaali kokku pandud. Samas kui lugeja juhtub olema selline, kellele meeldib oma peas valminud varianti televersiooniga võrrelda, siis kannatab seda vaadata küll. Raamatuversiooni soovitan aga soojalt.

Advertisements