beedlebard1Võrreldes kogu selle käraga, mis kõikide Harry Potteri raamatutega kaasnenud on, tundub lausa häbiväärne, et J. K. Rowlingi uus võluriteemaline üllitis The Tales of Beedle the Bard nii hääletult eile poeriiulitele hiilis.

The Tales of Beedle the Bard (“Bard Beedle’i lood”) on kõikidele tuttav Potteri viimasest raamatust, kus too võlurimuinasjuttude kogumik tähtsat rolli mängis.  Käesoleva raamatu tee laiema avalikkuse poole algas aga seitsmest raamatust, mille Rowling oma käega kirja pani, kaunistada/köita  laskis ning millest kuus kinkis kirjanik nendele inimestele, kes kogu harrypotterduses tähtsat rolli mängisid. Seitsmes pandi heategevusoksjonile ja selle omandas hirmsa raha eest Amazon. 31. juulil teatati, et Bloomsbury annab teosest välja standardversiooni ja kollektsionääridele mõeldud uhkema variandi.  Potteri fännid üle maailma jäid pikkisilmi ootama püha kuupäeva, 4. detsembrit.

See teos on kohe kindlasti lahedam kui need eelmised Potteri-teemalised väikeraamatud lendluudpallist ja elukatest. Kaante vahele on sattunud 5 Rowlingi võlumaailmas hästi populaarset lastejuttu, igale loole järgneb Albus Dumbledore’i kommentaar, mis seletab jutu tausta ning analüüsib iga loo sügavamaid tagamõtteid. Joonealuste märkuste kujul lisandub veel põnevaid kilde maagia kohta ja kokku tuleb sellest üks igavesti muhe ja fantaasiarikas lugemine. Mulle hirmsasti meeldib, kuidas Rowling laseb Dumbledore’il viidata võluritest filosoofide uurimustöödele, eneseabiraamatutele (irv)  ja neile tähtsatele ajaloolistele isikutele. Tekib selline mõnus usutavuse tunne, et, noh,  see kõik oleks nagu päris.

Üheks suureks plussiks on ka see, et illustratsioonid on autori enda joonistatud. Ma olen juba ammu tahtnud teada, millised Rowlingi pildid välja näevad, sest ta kuskil mainis, et ta on lisaks enda rõõmuks tegelaste kohta käivate faktide/täieliku ajaloo üleskirjutamisele ka neid korduvalt joonistanud. Sellesse raamatusse sobivad need tagasihoidlikud pildid imehästi ja kui hästi silmi kissitada, siis tiitellehel on isegi pliiatsijäljed näha. Siinkohal lisaplusspunktid kodukootud ilme eest. Ka kaanekujundus on kena. Meerikamaa versiooni oma näeb Briti kujunduse kõrval ikka sigakole välja.

Minu lemmiklooks kujunes jutt number 3, The Warlock’s Hairy Heart, mis on kõvasti kurvem ja koledam kui teised. Samas pani see ühes kohas mind veits muhelema, sest sorts oli oma veel tuksuva südame välja rebinud ja kristallist kirstu toppinud. *köhh* kariibimerepiraadid *köhh*

Igatahes, excellent kingikotimaterjal. Täiesti sobilik talvemasendust tunniks ajaks peletama. Lisaks annetatakse iga raamatuostu pealt veits kõlisevat lastele suunatud heategevusele.

Advertisements