Onu Umberto ja Tartu Teisipäev, dets. 16 2008 

 

http://www.tartupostimees.ee/?id=59081

 

Järgmise aasta mais Tartus toimuva kirjandusfestivalil Prima Vista 2009 aukülaliseks on tuntud kirjanik Umberto Eco, kes peab seal ka avaliku loengu.

 

Poliitikaajakirjade Prospect ja FP Global poolt maailma intellektuaalide esiviisikusse arvatud Itaalia kirjanik, semiootik, filosoof ja kriitik Umberto Eco osaleb 7.-9. mail Tartus toimuval rahvusvahelisel kirjandusfestivalil Prima Vista, teatasid ürituse korraldajad.

Tartus promoveeritakse Bologna Ülikooli meedia- ja semantikaprofessor Tartu Ülikooli audoktoriks. Lisaks esineb Eco kirjandusfestivalil  avaliku loenguga.

Ecost sai maailmakuulus kirjanik 1980-ndate aastate algul, mil trükivalgust nägi tema esimene romaan «Roosi nimi», mis on ka eesti keeles ilmunud. Tema ilukirjanduslikust loomingust on Eesti lugejateni jõudnud veel 17. sajandi Euroopast kõnelev seiklusromaan «Eilse päeva saar» (2003) ning Vahemere riikide «Mediterraneo 2002» kirjanduspreemia
pälvinud ajalooline romaan «Baudolino» (2003).

Tänavu ilmus eestikeelsena kirjaniku antoloogia «Inetuse ajalugu», millele kaks aastat varem eelnes samalaadses kronoloogilises võtmes kirjutatud «Ilu ajalugu».

Eco on valitud 12 nimeka Euroopa ülikooli audoktoriks ning teda on pärjatud arvukate kirjanduspreemiatega üle kogu maailma.

 

I’m so there.

Rottidest ja inimestest Laupäev, dets. 13 2008 

neil_gaimanInglise päritolu kirjamees Neil Gaiman on tasapisi kujunemas mu üheks lemmikautoriks.  Seekord sattus kätte kirjaniku esimene romaan Neverwhere, mis on juba sellepärast üks isevärki teos, et see sai alguse samanimelisest teleseriaalist, mis 1996. aastal Gaimani sulest teleekraanile trügis. Kuna seebitootmise käigus lõigati kirjaniku stsenaariumist päris palju juppe välja ja muudeti nii mõningaidki asju, otsustas Gaiman kogu supi ka raamatuks trükkida ning väljajäänud stseenid selle sisse kirjutada.

Raamatu peategelaseks on igatpidi tavaline šotlasest kontorirott Richard Mayhew, kes elab ja töötab Londonis, plaanib abielluda oma tüdruksõbra Jessicaga ning soovib (või vähemalt arvab, et soovib) elada vaikset ja normaalset elu. Ometi võtab Richardi elu ootamatu pöörde kui ta märkab tänaval lebavat verist tütarlast ning viimase vaatamata Jessica protestiavaldustele oma koju veab.  Veidral Door’i-nimelisel neiul on aga ent mitmeid üllatusi varuks, seda nii rottidega rääkimise kui ka kahtlaste tuttavate näol. Tuleb välja, et tütarlaps on põgenemas ühe sadistliku duo eest ning ta annab Richardile ülesandeks leida üles üks vana tuttav ning kui mees sellega hakkama saab, lubab Door tema elust kaduda ja haihtub õhku. Peagi avastab Richard aga, et keegi ei pane teda enam tähele. Mehele tundub, nagu oleks ta nähtamatu. Samuti näib, et tal pole enam ei tööd ega kodu ning siis otsustab mees veidra neiu ja tema markii de Carabas’i-nimelise kaaslase üles leida. Teekond viib Richardi aga maa-alusesse Londonisse, kohta, kuhu satuvad inimesed, kes on elu hammasrataste vahele jäänud või Gaimani sõnul “maailma mõradest läbi kukkunud”. All-London on aga üpriski õõvastav paik, otsekui kõverpeeglipilt Üla-Londonist. Iga nurga taga hiilivad kõrilõikajad, rotid (kes on selles raamatus ilgelt vahvad), kahtlased naised, veel kahtlasemad mehed, parmud, kanalisatsiooniaristokraadid ja loomulikult ka mitmed hädaohud. Uus maailm paneb Richardi proovile ning pea kohal asuva Londoni mugavustega harjunud mees peab õppima kanalisatsioonis ellu jääma.

Neverwhere’i tagakaanel on hästi tabavalt öeldud, et too raamat on otsekui miski, mida kirjutaks Terry Pratchett kui ta oleks kuu aega Kafkaga ühes kongis istunud. Gaimani loodud maailm oleks ühest otsast nagu steampunk ja grungelik, teisest küljest nostalgiline, viktoriaanlik ja samas on ta ka kui moondunud versioon meie tänapäevaühiskonnast. Viis, kuidas autor on Londoni metroojaamad ja muud tuntud kohad nagu Harrodsi ja Briti Muuseumi oma loo sisse kirjutanud, mõjub osavalt ja nendest kohtadest lugemine tekitab kindlasti mõnedes lugejates ka äratundmisrõõmu. Fantaasiarikka jutustuse sisse kootud väiksed õudusniidid ja naljakohad mõjuvad põnevusttekitavalt ning värskendavalt ja lugu on juba esimestelt lehekülgedelt lummav. Gaiman haarab lugejal kohe alguses tugevasti ninast kinni ja ei lase enne lahti, kui raamatu kõik 372 lehekülge loetud on.

Loomulikult ei saa selle raamatu puhul kõrvale jätta ka mitmeid värvikaid karaktereid, keda lugeja kaante vahel kohtab. Kõige meeldejäävamalt mõjusid kahtlemata härrad Croup ja Vandemar, professionaalsed mõrtsukad ja suurepäraste piinamisoskustega sadistlikud värdjad, keda pimedal kõrvaltänaval mitte mingil juhul kohata ei tahaks, rääkimata veel maa-aluses tunnelis. Iga peatükk, kus need twisted sotsiopaadid välja ilmusid pani nii itsitama kui ka vastikusest nina kirtsutama. Minu meelest võiks nendest kahest lausa eraldi raamatu kirjutada. Tekkis lihtsalt selline tunne, et Croupil ja Vandemaril oleks veel nii palju öelda ja teha, “things to see, people to do.” Markii de Carabas ja tõsine action-tšikk Hunter olid samuti sellised tegelased, kelle kohta rohkem teada tahaks, aga samas on nende kohal lasuv saladuseloor mõnusalt müstiline. Ainus tegelane, kes natuke närvidele käis, oli Islington ja ausalt öelda tundus kogu raamatus olev ingli-teema kuidagi võõrastav ja imelik. Pärast lugemist jäi sisse veits näriv tunne, et see lõpplahendus oleks võinud ju kuidagi vingem olla ja miski jäi nagu puudu, teisalt oli aga kõik muu vägagi haarav ja pani tegelastele kaasa elama. Siiski leidsin raamatust rohkem positiivseid külgi kui negatiivseid.

Eelpoolmainitud teleseriaali on ehk tänapäeval natuke imelik vaadata, sest see mõjub puiselt ja odavalt.  Praeguse aja võimalustega saaks kindlasti parema seriaali kokku pandud. Samas kui lugeja juhtub olema selline, kellele meeldib oma peas valminud varianti televersiooniga võrrelda, siis kannatab seda vaadata küll. Raamatuversiooni soovitan aga soojalt.

Killuke Potterit Reede, dets. 5 2008 

beedlebard1Võrreldes kogu selle käraga, mis kõikide Harry Potteri raamatutega kaasnenud on, tundub lausa häbiväärne, et J. K. Rowlingi uus võluriteemaline üllitis The Tales of Beedle the Bard nii hääletult eile poeriiulitele hiilis.

The Tales of Beedle the Bard (“Bard Beedle’i lood”) on kõikidele tuttav Potteri viimasest raamatust, kus too võlurimuinasjuttude kogumik tähtsat rolli mängis.  Käesoleva raamatu tee laiema avalikkuse poole algas aga seitsmest raamatust, mille Rowling oma käega kirja pani, kaunistada/köita  laskis ning millest kuus kinkis kirjanik nendele inimestele, kes kogu harrypotterduses tähtsat rolli mängisid. Seitsmes pandi heategevusoksjonile ja selle omandas hirmsa raha eest Amazon. 31. juulil teatati, et Bloomsbury annab teosest välja standardversiooni ja kollektsionääridele mõeldud uhkema variandi.  Potteri fännid üle maailma jäid pikkisilmi ootama püha kuupäeva, 4. detsembrit.

See teos on kohe kindlasti lahedam kui need eelmised Potteri-teemalised väikeraamatud lendluudpallist ja elukatest. Kaante vahele on sattunud 5 Rowlingi võlumaailmas hästi populaarset lastejuttu, igale loole järgneb Albus Dumbledore’i kommentaar, mis seletab jutu tausta ning analüüsib iga loo sügavamaid tagamõtteid. Joonealuste märkuste kujul lisandub veel põnevaid kilde maagia kohta ja kokku tuleb sellest üks igavesti muhe ja fantaasiarikas lugemine. Mulle hirmsasti meeldib, kuidas Rowling laseb Dumbledore’il viidata võluritest filosoofide uurimustöödele, eneseabiraamatutele (irv)  ja neile tähtsatele ajaloolistele isikutele. Tekib selline mõnus usutavuse tunne, et, noh,  see kõik oleks nagu päris.

Üheks suureks plussiks on ka see, et illustratsioonid on autori enda joonistatud. Ma olen juba ammu tahtnud teada, millised Rowlingi pildid välja näevad, sest ta kuskil mainis, et ta on lisaks enda rõõmuks tegelaste kohta käivate faktide/täieliku ajaloo üleskirjutamisele ka neid korduvalt joonistanud. Sellesse raamatusse sobivad need tagasihoidlikud pildid imehästi ja kui hästi silmi kissitada, siis tiitellehel on isegi pliiatsijäljed näha. Siinkohal lisaplusspunktid kodukootud ilme eest. Ka kaanekujundus on kena. Meerikamaa versiooni oma näeb Briti kujunduse kõrval ikka sigakole välja.

Minu lemmiklooks kujunes jutt number 3, The Warlock’s Hairy Heart, mis on kõvasti kurvem ja koledam kui teised. Samas pani see ühes kohas mind veits muhelema, sest sorts oli oma veel tuksuva südame välja rebinud ja kristallist kirstu toppinud. *köhh* kariibimerepiraadid *köhh*

Igatahes, excellent kingikotimaterjal. Täiesti sobilik talvemasendust tunniks ajaks peletama. Lisaks annetatakse iga raamatuostu pealt veits kõlisevat lastele suunatud heategevusele.

Järgmine lehekülg »