51eix2m4cpl

“Masked parties, Savage parties, Victorian parties, Greek parties, Wild West parties, Russian parties, Circus parties, parties where one had to dress as somebody else, almost naked parties in St. John’s Wood, parties in flats and studios and houses and ships and hotels and night clubs, in windmills and swimming baths, tea parties at school where one ate muffins and meringues and tinned crab, parties at Oxford where one drank brown sherry and smoked Turkish cigarettes, dull dances in London and comic dances in Scotland and disgusting dances in Paris –  all that succession and repetition of massed humanity… Those vile bodies…”

Evelyn Waugh’ raamatuid pole mulle varem näppu sattunud. Pean tunnistama, et ma ei ole veel oma uudishimulikku nina “Tagasi Brideshead’i” sisse pistnud ja “Allakäik ja langus” on mulle samuti võõras teos. Kuid Waugh’ teise romaani Vile Bodies lugesin ma läbi kahe hingetõmbega. Kahe sellepärast, et öö saabumine tõmbas kahjuks lugemisele kriipsu peale, sest järgmisel hommikul tuli vara tõusta. Aga läbi ma ta sain ja nüüd, paar päeva hiljem, on sellest raamatust ikka veel mõnus surin sees.

Raamat räägib luuserist  nimega Adam Fenwick-Symes, kes tahab hirmsasti omale 20ndate Londoni kõrgseltskonnas väärikat positsiooni krabada, kauni Ninaga abielluda ning kuhjaga raamatuid kirjutada. Ometi saab ta reaalsuse käest kaikaga pähe, sest tollis põletatakse ta raamat nilbuste pähe tuhaks ja abiellumiseks pole vaesel mehel lihtsalt raha ning neiu isa, kes on üks paras nutjob, jagab küll heldelt tšekke, kuid allkirjajoonel laiutab enamasti “Charlie Chaplin” või mõni muu filmistaar. Nõnda algabki läbi teose kestev abiellumisjant täis lõputuid pidusid, hullumeelselt veidraid karaktereid, kentsakaid situatsioone, satiiri, irooniat, ühiskonna aeglast dekadentsi, musta huumorit ja džässiajastu Londoni hedonistlikku vaimu.

Waugh’ karakterid ei ole sügavad ega detailsed ja võib öelda, et nad tunduvad olevat isegi passiivsevõitu ning pinnapealsed, kuid ometi juhtub nendega nii mõndagi ning see annab teosele kaotatud plusspunktid mõningal määral tagasi. Raamatu tempo on hoogne ja Waugh kipub pidevalt ühe asja juurest kuskile mujale hüppama, kuid taaskord pole too kaootilisus viga, vaid annab hoopis kenasti edasi ajastu mäslevat vaimu. Raamatut lugedes tekkis vahepeal tunne, et ka teos ise on üks pidu, mis silme ees keerleb ja keerleb ning siis äkki otsa saab. Adami ja Nina pidev kihlumine ja kihluse katkestamine tõi koos imelike nimedega tegelastega meelde Wodehouse’ilikud huumorivõtted ning teosele lisasid absurdivürtsi usuhull Mrs. Ape ja peoloom Agatha Runcible.

Kõikide pidude kiuste valitseb teoses juba algusest peale mingi murettekitav meeleolu, mis annab mõista, et ega sel lool head lõppu ei ole. Adam saab küll veidike aega särada kõmuajakirjaniku rollis, kuid see hetk jääb üürikeseks. Noormehe sõprade seltskond laguneb, abiellumiseks vaja olev raha jääb leidmata ning Nina, kes vajab hädasti “sponsorit” leiab omale rikka mehe.  Raamatu viimane peatükk maalib meile pildi sõjatandrist, mis on iseenesest üllatav, sest raamat ilmus 1930ndal aastal.  Ju oli juba siis sõja hõng uuesti õhus, et Waugh sellise huvitava “ennustuse” teha julges. Ja isegi sõja kirjeldamises suudab Waugh magusalt irooniline olla, lastes oma tegelastel keset lahingukära Daimleris šampanjat nautida.

Raamatu põhjal väntas Stephen Fry 2003. aastal ka filmi, mis sai nimeks “Bright Young Things”. Stephen oli aga hea onu ja arvas, et Adam ja Nina väärivad happily-ever-after’it ning tegi Waugh’ depressiivsetest viimastest lehekülgedest romantilise lõpu. Samas on kõik sellele eelnev üpriski raamatutruu ja väärib siiski vaatamist.

bright-young-things-6

Advertisements