Sügis on peaaegu käes, lehed hakkavad kolletuma, vihmakrabin aknaklaasil muutub üha sagedasemaks ning isegi soojas toas kuuma teekruusi taga istudes võib sind äkki tabada klassikaline septembrispliin. Mida ette võtta? Raamat? Jah.

Minu vaieldamatuteks lemmikuteks vihmase ilma raamatute seas on igatahes P. G. Wodehouse’i Jeevesi-lood. Sel kevadel alustas Arrow Books Wodehouse’i teoste uute trükkide väljaandmisega ning tänaseks on juba poelettidele kogunenud märkimisväärne hulk sõjaeelse hõnguga vahvat britilikku ajaviitekirjandust. Kahjuks pole neid uute kompude kaantega raamatuid Eestist saada, aga sel puhul tulevad appi Amazonid-Krisostomused.

Sir Pelham Grenville Wodehouse (1881-1975) alustas kirjutamistööd ajakirjanikuna, töö kõrvalt hakkas Plum’iks hüütud britt kirjutama raamatuid, mis hakkasid kiirelt populaarsust koguma ning edaspidi kirjutas mees ka lühijutte, näidendeid, stsenaariume, muusikalitekste ja palju muud.

Kõikidest tema karakteritest on kõige tuntum siiski geniaalne (kammer)teener Jeeves, kes ilmus koos oma tööandja Bertie Woosteriga esimest korda avalikkuse ette jutukogumikus The Man With Two Left Feet, mis ilmus aastal 1917. Sealtmaalt sai alguse tolle dünaamilise duo kirjanduslik võidukäik ning ühtekokku kirjutas Wodehouse valmis umbes 15 Jeevesi-raamatut, pluss veel mitmeid lühijutte.

Jeevesi-lood on kõik enam-vähem üksteisega sarnased, kuid nende raamatute puhul pole tähtis mitte ülesehitus, vaid nutikas kirjutamisstiil, humoorikad seigad ning üldse kogu see õhkkond, mille härra Wodehouse oma sulest välja imenud on. Wodehouse’i marionettideks on sõjaeelse Briti kõrgklassi musternäidised, kes pole just kõige kirkamad kriidid karbis. Bertie Woosterit piiravad sõbrad-sugulased, kes satuvad alati mingi paksu supi sisse ning pöörduvad oma hädadega tema poole, kuid Bertie oskab vaid olukorra veelgi hullemaks pöörata. Kuid loo lõpuks heljub alati sisse Reginald Jeeves, kes graatsiliselt halva heaks muudab ning oma hallide ajurakkude supervõimetega kõik hädast välja päästab. Just nimelt heljub, sest Jeeves ei kõnni, vaid “materialiseerub” või “hõljub põranda kohal” ning annab oma kohalolekust õrna köhatusega märku, sest kombed ei luba tal häälekalt härraste jutule vahele sekkuda. Kui Bertie on eelmisel õhtul pidutsemisega üle pingutanud, ilmub hommikul alati köögist Jeeves oma salaretsepti järgi valmistatud pohmakaravimiga. Jeeves saab ka kõige veidramate ülesannetega hakkama ning seejuures säilitab ta alati laitmatu härrasmeheliku välimuse ja head kombed. Ainus, mis tolle raudse mehe närvi ajab, on ta peremehe moeröögatused, olgu nendeks siis kas valge mafioosokaabu, vuntsid või monogrammiga taskurätikud, kuid Jeeves laseb oma meelehärmil väga harva välja paista ning enamasti saavutab ta ühel või teisel viisil oma võidu ning Bertie peab taas oma vastuvõetamatud riidehilbud prügikasti poole teele saatma. Kui Jeevesil vaba aega tekib, poeb ta Spinoza või Shakespeare’i seltsis voodisse kerra ning toidab oma hiigelaju uute mõtetega.

Wodehouse’i maailm on nii nostalgiline, idülliline, nii värvikirev, kohati naiivne ja pisarateni naljakas. Tekst on üle puistatud mõnusate vanaaegsete slängisõnadega, mis annavad valitsevale õhustikule palju juurde ning muudavad raamatud läbinisti nauditavaks nii keeleliselt kui stiililiselt. Wodehouse’i huumor ei ole jalaga-perse lahmimine, vaid peen ja sõnaosav ning see baseerub põhiliselt kavalalt üles ehitatud situatsioonidel. Iga raamat jätab kõhtu mõnusalt sooja ja suriseva tunde, sest kõik halb saab lõpuks alati heastatud ning loo algul kõikuma löödud harmoonia taastatud. Positiivsus kaante vahel, just nii kirjeldaksin ma Wodehouse’i loomingut.

Eesti keeles ilmus 90ndatel 4 Jeevesi-raamatut: “Lase käia, Jeeves!”, “Olgu, Jeeves!”, “Suur tänu, Jeeves!” ja “Väga hea, Jeeves!”, loomulikult on nende puhul märgatav osa algsest särast tõlkes kaduma läinud, kuid loetavad on nad siiski. 1990. aastal valmis ka teleseriaal “Jeeves and Wooster”, kus peaosi mängivad tuntud Briti killuvennad Stephen Fry ja Hugh “Dr. House” Laurie.

Pip-pip, toodle-oo!

www.wodehouse.co.uk

P.S. Ärge oma “Hõbevalget” poodi unustage. 🙂

Advertisements