Ajaloolembelistel horror-fännidel tasub Apollo säästuriiulisse kiigata, sest Robert Frederick Opie uurimuslik üllitis  “Giljotiin” maksab seal vaid 65 eeku ja on tõesti lugemist väärt.

Sõjaajaloofännist endine tuletõrjeametnik on raamatu 167le leheküljele kirja pannud kurikuulsa tapariista arenguloo selletaolise masinavärgi esimestest katsetustest 13. sajandil kuni 1977. aastani, mil giljotiini kole tera viimast korda pakule langes.

Giljotiin, mis on nime saanud Dr. Joseph-Ignace Guillotin’i järgi, ei olnud sugugi mitte puhtprantslaslik revolutsioonileiutis, vaid taolisi hukkamisviise on harrastatud sajandeid varemgi. 18. sajandi hakkimismasina eelkäijateks võib pidada Britide Halifax Gibbet’it ja Scottish Maiden’ it millega Briti saarte elanikud tõenäoliselt juba 13. sajandil rahvast lühemaks tegid. Prantsuse revolutsiooni algusaastatel hakati hukkamõistetute nimekirjade pikenemisega seoses mõtlema, et vanamoodsatele rattale tõmbamise, tükkideksrebimise ja poomise asemel tuleks tulla lagedale uue hukkamisviisiga, mis oleks kõikidele seisustele ühine ning samas ka kiire, valutu ja tõhus. Doktor Giljotiini (kes muide oli ilmale tulnud enneaegselt, kuna ta ema oli parasjagu passinud mingit räiget avalikku hukkamist)  ideest tuult tiiba saanud tüübid alustasid pikka disainimisprotsessi, milles lõid kaasa mitmed härrad, kes hiljem, nagu ka Guillotin ise, ei soovinud, et nende nime tolle hirmuäratava seadeldisega seostataks. Joseph-Ignace’il paraku ei vedanud ning tema nimi jäi igaveseks masinale külge.

Esimene giljotineerimine oli paraku läbikukkumine. Meelelahutuslikus mõttes muidugi, sest pea lendas kenasti korvi. Tolleaegsed hukkamised olid rahvale nagu tänapäeva rock-kontserdid ja sinna kogunes alati palju rahvast. Kui tera langes ja veri giljotiini punaseks värvitud taladele paiskus (suht kaval, plekid ei paista välja :D), siis ei osanud rahvahulk ei a-d ega o-d kosta, sest see kõik oli nii kiire ja igav, sest soolikaid polnud näha ja laipa samuti mitte. Giljotiin oli kui Windows Vista XP-fännidele ja rahvas hakkas laulma nunnusid laule, mille sõnad väljendasid igatsust poomisvaatemängude järele. Kuid tapariist ei lasknud end sellest heidutada ning revolutsiooni kõrghetkel niitis masin ühe nupu minutis, 1500 pead aastas. Timukad plartsatasid verejõgede sees näoli, rahvas huilgas vaimustusest, lastele nikerdati minigiljotiine, et nad lindudel ja närilistel päid maha võtta saaks, naised kandsid kõrvas tapariistakujulisi kõrvarõngaid, giljotiinimudeleid kasutati lauakaunistustena, millega parfüümiga täidetud nukke hukati. Ohvrite sugulased korraldasid giljotiinipidusid, kus rahvas kandis punaseid linte ümber kaela, ning need muutusid nii populaarseks, et inimesed hakkasid isegi oma sugulaste surmade kohta valetama. Raamatus on elavalt kirjeldatud timukate sugulasi, kes panid koduõuel giljotiini kokku ja demonstreerisid turistidele heintest tehtud nukkude hukkamist. Kui turistid peale maksid, võisid nad osta hukkamiseks elus lamba. Üks neiu sattus giljotiinist aga nii vaimustusse, et lasi end lauale siruli tõmmata ja kinni köita, sealjuures veel sellise rahuloluga, et omanikud kartsid, et nüüd palub ta tera ka alla lasta.

Aristokraatia sammus aga rahulikult ja uhkelt tapalava treppidest üles. Üks kõrgest soost prantslane kurtis oma hukkamiskellaajast kuuldes, et tal jääb lõuna söömata, aga pole hullu, küll ta siis sööb varem. Ausõna, kui revolutsioon oleks Britimaal toimunud, siis oleksid aristokraadid raudselt kongis kobaras teed joonud ja siis enne hukkamisele minekut miljon korda vabandanud stiilis “Mul on südamest kahju, aga ma pean lahkuma. Need meeldivad härrad soovivad mu pead eemaldada”. Ent oli ka koledamaid juhtumeid. Louis XV  armuke Madame Du Barry kriiskas täiest kõrist, kui teda tera alla lohistati ja isegi verejanuline rahvas oli sellest šokeeritud.

Kuigi suurem osa raamatust keskendub Prantsuse revolutsioonile, on ära mainitud ka “Lese” tegevus mujal maailmas, natside giljotiinid ja muud 20. sajandi hukkamised.

Kuna ma olen kergelt nõrganärviline, siis manasin nii mõneski peatükis näole mustmiljon vastikustväljendavat grimassi ja eriti kõhe oli veel peatükk, kus kirjeldati tapetud tüüpide uurimist eesmärgil, et teada saada, kas nad pärast pea kaotamist veel midagi tunnevad. Samas pakkus see raamat meeletult huvitavaid fakte ja kuhjaga närvikõdi. Ja muidugi pani see ka imestama, kui julm see inimloom ikka läbi aastasadade olnud on.

Advertisements