Kevadel vaatasin Neil Gaimani raamatu põhjal valminud filmi Stardust ja seda kohe mitu korda. Sellest ajast saati olen raamatupoes toda raamatut lapanud ning eelmisel nädalal võtsin vaevaks ka selle ära osta.

Raamatu tegevus toimub viktoriaanlikul Inglismaal asuvas Wall‘i-nimelises linnakeses, mis asub ühe müüri lähedal, millest teisel pool on võlumaailm täis kuningriike ja maagilisi olevusi, nagu näiteks ükssarvikud, nõiad, haldjad või siis karvaste kassikõrvadega violetsete silmadega aadlikupreilid, kes nõia needuse all värvilise linnuna elama peavad. Wall’ist pärit noormees Dunstan Thorn kohtab Maipühade aegu peetaval võlulaadal just sedasama neidu ning 9 kuu pärast saabub talle korvis beebi, kelle juurest leitud paberilt võib lugeda “Tristran Thorn”. Poiss kasvab suureks, armub ning kui ta koos oma ihaldusobjekti Victoriaga juhtub langevat tähte uudistama, siis lubab, et ta toob tüdrukule tähe, kui saab selle eest vastu mis iganes ta hing ka ei ihaldaks. Nõnda asubki noormees teele müüritagusesse maailma, kuid tähe leidmine ja selle koju viimine pole üldsegi lihtne töö, kuna kukkudes neiu kuju võtnud Yvaine-nimelist tähte jahivad peale Tristrani ka kurikuulsa nõidadetrio juht, kes tahab tähelt südame välja lõigata ja selle abil igavesti noor olla,  ning Stormhold’i nimelise kuningriigi surnud valitseja pojad, kes trooni saamiseks peavad leidma Stormholdi võimuallika – kalliskivi, mis tähe taevast alla koksas ning mida täht nüüd ümber oma piha kannab.

Gaiman on saanud hakkama millegi huvitavaga, luues muinasjutu täiskasvanutele. Nagu ta ise raamatu lõpus olevas intervjuus mainib, siis muinasjutud polnud algselt lastele mõeldud. Gaiman räägib, et Grimmide muinasjuttudest said alles siis lastejutud, kui vennad hakkasid saama kirju vanematelt, kes andsid teada, et jutud on lastele sobimatud:

“So Rapunzel, in the first edition of the Grimms’ fairy tale, says to the witch, ‘Why is my belly swelling? My clothes no longer fit.’ Whereas by the third edition, the witch at that point knows that she’s been seeing a young man because Rapunzel says something like, ‘Old Mother, you are not as heavy as the prince.'”

Ja nii ongi “Stardust’is” kahes kohas kuumad seksistseenid ja kui tähepreili taevast kukub, siis pärast ai-karjatust lausub ta ka (hästi vaikselt) fuck. Ükssarvik leiab oma lõpu üpris veriselt ning ette tuleb kõride läbi lõikamist, mürgitamist ja ussihammustustesse suremist. Gaimani geniaalsus peitubki viisis, kuidas ta on ranged viktoriaanlikud inimesed kõrvutanud hullumeelse fantaasiamaailma ja inimeste pahedega ning seega loonud hämmastava vaatemängu sellest, mis juhtub, kui kaks maailma põkkuvad. Tekstis peitub ka üpris tabavalt kirja pandud mõtteid, näiteks:

“He imagined he could see the very faces of the stars; pale, they were, and smiling gently, as if they had spent so much time above the world, watching the scrambling and the joy and the pain of the people below them, that they could not help being amused every time another little human believed itself the centre of its world, as each of us does.”

***

“”You should have let me take [your heart] back then, for my sisters and me. We could have been young again, well into the next age of the world. Your boy will break it, or waste it, or lose it. They all do.””

Mainimistväärt fakt on ka see, et üks vasekarva lehtedega puu kuju saanud nümf, kes Tristranit tema teekonnal aitab, põhineb Gaimani sõbrannal Tori Amosel ning autor tunnistab, et see on üks harv juhus, kui ta on oma sõbra raamatusse kirjutanud. Tori Amosel on omakorda laul “Horses”, milles on rida “And if there is a way to find you, I will find you, but will you find me if Neil makes me a tree”.

Advertisements