Kui ma olin umbes 12-aastane, meeldis mulle kirjutada selliseid tüüpilisi 12-aastaste “romaane”, mille sõnavara oli üpris piiratud, detailid lihtsalt puudusid ja karakterid olid nii ebausutavad kui vähegi võimalik. Tavaliselt on sellised kirjatükid üles ehitatud pigem jutustamisele, kui tegelastevaheliste suhete kirjeldamisele ja muule, mis ühest tekstist loetava jutu teeb. Kui ma suuremaks ja targemaks sain, siis ma lõpetasin nende kirjutamise, kuna olin suht kindel, et minust mingit kirjanikku ei saa. Oma teosed pistsin lihtsalt prügikasti. Aga nüüd, pagan, mõtlen, et kui ma need alles jätnud oleksin, siis võiksin ma praegu olla mitmeid bestsellereid kirjutanud miljonärkirjanik, elada koos kassi ja kohvitassiga kuskil pärapõrgus ja tippida selle blogisissekande asemel arvutisse järgmist raamatut, mis pärast ilmumist kaob poeletilt kui soe sai.

Kust äkki selline jutt? Asi on üpris lihtne. Sattusin mõned nädalad tagasi lugema Stephenie Meyeri ülemaailmset hitti nimega Twilight. Kaas on ju päris komm ja juba tükk aega olen internetiavarustes kohanud vampiirihulluses vaevlevaid tiinekaid, kes õhkavad taeva poole, kui hea ja lahe see Meyeri sari on, nii et mõtlesin, et tuleks vaadata, mis värk on.

Juba esimeses peatükis hakkab pettumus end sisse seadma. Raamat räägib ühest Bella-nimelisest jänkitüdrukust, kes kolib päikeselisest Phoenix’ist kuskile pilvisesse väikelinna, kus kõik on nii kole, hall ja vana, et Meyer peab tähtsaks seda pidevalt rõhutada. Bella kolib isa juurde, saab omale vana auto, netis peab vaene tüdruk käima vanavanavana DSL-ühendusega arvutiga, muusikat kuulab neiu vanavanavanavana CD-pleieriga jne. Aga ega kõik kauaks halliks jää. Koolis kohtab tšikk kahvatut 17-aastase pesumodelli välimusega Edwardit, kes osutub saja-aastaseks loomtoiduliseks (sest head vampiirid inimesi ei ime, vaid tapavad hävimisohus liike nagu näiteks grislisid ja puumasid) vampiiriks. Edwardil on merevaigukollased silmad, mida Meyer raamatu 400+ lehekülje jooksul oksendamiseni mainib, ta elab koos oma nn perega vinges majas ja sõidab kallite autodega, välimuselt on ta ingel/Adonis ja peale inimeste mõtete lugemise oskab ta ka – pange nüüd hoolikalt tähele – päikese käes sädeleda. :O Kuna Ed arvab, et Bella lõhnab väga isuäratavalt ja Bella meelest on kogu vampiiriteema totally hot, siis hakkavad nad enam-vähem käima. How creepy is that?

Kõige häirivam asjaolu kogu selle raamatu juures on vist see, kuidas autor naispeategelast kujutab. Kohati võib seda raamatut sirvides tekkida tunne, nagu Betty Friedan poleks kunagi sündinudki ja kõik meerikamaa tšikid on taaskord ilma iseseisva mõtlemiseta. Bella on pidevalt hädas, teda kirjeldatakse kui kohmakuse musternäidist ja ta ei suuda mõelda muust, kui ainult Edwardist. Edward on muidugi tõeline alfaisane ja rüütel valgel hobusel ning päästab plikat, nagu see oleks ta päevatöö. Ta käib teda isegi öösel passimas, kui tüdruk magab, sest, you know, vampiirid ju ei vaja und, nad isegi peavad omale hingamist meelde tuletama. Samas on see degenereeruv sooline võrdsus seletatav asjaoluga, et autor on ise mormoon ja enne sule haaramist oli ta koduperenaine. Päris kõhe, et kõik tiinekad hetkel sellest raamatust sillas on. Äkki on varsti meerikamaal taaskord kõik naised otsekui Stepfordist.

Raamat kulmineerub intrigeeriva tagaajamisega, mis läheb lahti siis, kui üks teine linna külastav vampiir arvab, et Bella on päris imemist väärt näkk. Viimasel hetkel jõuab sangarvampiir Edward muidugi kõik päästa ja raamat lõppeb südantsoojendavalt looga, kuidas Bella oma kõheda saja-aastase peikaga lõpuballile läheb. Ameerika juust? Oo jaa!

Vampiirid on nii ära leierdatud teema, et raske on tänapäeval midagi uut nende kohta kirjutada. Vereimemiskuninganna Anne Rice’i romaanidest ju piisab küll.  Juba sellest faktist oleks pidanud Videvikule läbikukkumismaik külge jääma. Aga võta näpust. Räägitakse, et too seeria on juba isegi Harry Potterile tuule alla teinud ja Meyer trükib aina järgmisi klotse juurde.  Peale selle on autor veel ka ajakirja Time 2008. aasta 100 maailma mõjuvõimsama inimese nimekirjas. Sel talvel jõuab kinodesse aga tollesama esimese raamatu põhjal tehtud film, mis vaatamata fännide vingumisele näitlejate üle, tõotab kassahitiks kujuneda. Niisiis, pole enam kaugel see aeg, kui sädelevad vampiirid ka eestikeelsena poelettidele jõuavad. Eestlastele hoiatuseks, et juustu saab ka odavama raha eest.

Advertisements