2004. aastal ilmus ühtäkki välja hunnik Truman Capote’ile kuulunud märkmeid, kirju ja pabereid, mille üks hea majahoidja kunagi ammu prügimäele viimisest päästis. Paberite seas oli ka miski, mis meenutas väga avaldamata romaani. Nelja vihikusse kirja pandud teos, millega kaasnes veel ports märkmeid avaldati esmakordselt 2006. aastal nime all Summer Crossing, hiljuti ilmus ka eestikeelne tõlge  “Suvine merereis” .

Romaani peategelaseks on nooruke, vaid 17-aastane pururikas seltskonnatibi Grady McNeil, kelle vanemad jätavad ta 1945. aasta suveks üksinda New Yorki, kui nad ise laevaga Pariisi suunduvad. Ent varsti rullub raamatulehekülgedel lahti suhtekolmnurk. Grady on armunud 23-aastasesse juudi päritolu Clyde’i, samas kui neiu lapsepõlvesõber Peter avastab, et tal on oma sõbranna vastu sügavamad tunded tekkinud. Kuid Grady ja Clyde’i afäär läheb romaani kulgedes aina tõsisemaks ja neiu peab nii mõnegi tähtsa otsuse langetama.

“Suvine merereis” on Capote’i päris esimene romaan, tööd alustas mees 1943. aastal, kui ta oli 19 aastat vana. Kuid paistab, et Capote ei tahtnud seda avaldada, küllap tundus teos talle liiga nõrk ja viimistlemata. Ent pole hullu, Truman, too merereis on oma lihtsuses ja naiivsuses lummav. Kuigi tegelased tunduvad esmasel silmapilgul vaid kergelt visandatud, on raamat siiski kohati sügav. Grady iseteadlikkus võib algul pisut võõrastavalt mõjuda, kuna tänapäeva mõistes on tegu ju nii noore inimesega, aga kui arvestada teose konteksti, siis on kõik loogiline. Teismelised kui sellised on ju hilisemate aastate toodang, enne 50ndaid ju sellist asja nagu tiinekaiga põhimõtteliselt polnud, oldi laps ja siis ühel hetkel kohe täiskasvanu. Grady lapsnaiselikkus on siiski veidrat moodi kütkestav. Ma nüüd ei tahaks kohe teda Holly Golightlyga võrdlema hakata, kuid mingi tiffanylik säde oli selles teoses küll.

Kiidaksin veel kirjaniku värvikaid kujundeid, nii mõnigi pilt, mille Capote raamatulehekülgedele paari sõnaga maalis, jäi mind pärast teose lõpetamist kummitama. Ja kui kõrvale jätta see klišeelik kõrgseltskond vs slummirahvas teema ja noorkirjanikele iseloomulikud dramaatilised pöörded ning selle asemel nautida Capote’i kirjeldatud sära, elujanu, glamuuri ja kergelt dekadentlikku õhkkonda, siis on üks mõnus elamus garanteeritud.