Camille on anoreksia käes kannatav kunstnik, kes koristab öösiti kontoreid ja elab imepisikeses ja hädises pööninguurkas. Sama maja ruumikas korteris elab kõrgklassi jäänuk Philibert, olematu seltsieluga arg kokutaja, kellel on kirg Prantsusmaa ajaloo vastu. Philibert’i korterikaaslaseks on kokk Franck, kellele meeldivad mootorrattad ning kes vaatamata oma jämedale käitumisele on päris kõva naistemees. Francki elus on tähtis koht tema vanaemal Paulette’il, kes kardab hooldekodu ja üksindust. Veidral kombel satuvad need neli katkist ja üksildast inimest Philibert’i juurde elama ning nii moodustavad nad ühe kummalise perekonna ja seda neil kõigil just vaja ongi.

Suurim üllataja on Franck, kelle mühkamiimago alt koorub lõpuks üks normaalne mees, kuid sama võib kõigi kohta öelda, sest iga tegelane on omale aastate jooksul ehitanud ümber müüri, et end välismaailma eest kaitsta ja oma üksindust varjata, ja just neid seinu Gavalda romaani jooksul lammutabki. Minu lemmiktegelaseks sai Philibert, kellest õhkub naiivset heasoovlikkust ja pedantset viisakust, millel tänapäeva maailmas enam kohta pole ning mis isegi naeruväärsena mõjub. Tema suhtlemisraskuste ületamisele saigi kõige rohkem kaasa elatud, ent samas oli igas tegelases midagi tuttavlikku.

Gavalda ei lao tegelaste lugusid kohe alguses lauale, vaid koorib neilt aegamisi kihte, säilitades nende omapära nii kaua, kui võimalik. Tõsi, mõne koha pealt on lugu üpris etteaimatav, Camille’ ja Francki vahelisi pingeid jälgides võis kohe armulugu haista ja päris alguses oli näha, et ega Paulette terveks igavikuks hooldekodusse ei jää, kuid samas viskab Gavalda jutu sisse kihvte pöördeid ja need tegelased on nii nunnud, et ma oleks vist ükskõik millise lõpplahendusega leppinud.

Romaani põhjal on valminud ka film, mis jääb raamatule aga kõvasti alla.

Veel arvamusi:

Südamelähedaselt  |  Lugemissoovitus

Mõni aeg tagasi ilmus Tiit Aleksejevilt ristisõja-triloogia teine raamat “Kindel linn” ja seda raamatupoes silmates taipasin, et ma pole veel esimese raamatu, Euroopa Liidu kirjandusauhinna võitnud “Palverännu” lugemiseni jõudnud ning lubasin selle lähitulevikus ette võtta, sest mulle hirmsasti meeldib, kui eesti autorid julgevad astuda sammu kodust kaugemale ja haugata tüki Euroopa ajaloost. Otsekohe muutub lugu minu jaoks huvitavaks ja ses mõttes olen nagu “Rehepapist” tuttav Hans, kes õpetlike rahvajuttude asemel lumememm-krati rüütlilugusid kuulata eelistas.

“Palverännu” peategelaseks on nimetu relvakandja, kes asub Toulouse’i krahviga Püha Maa poole teele, et seda uskmatutelt tagasi võita. Lõviosa romaanist tegeleb peategelase arengulooga ja eneseleidmisega. Võiks öelda, et isegi uuestisünniga, kuna romaani kulgedes saab ta omale uue nime ning too kogenematu vennike, keda me alguses kohtame, kaob kiirelt, et teha teed vilunud sõjamehele. Lahingud solgutavad, valgustavad, karastavad.

Kui muidu jääb ristisõdadest mulje, et tegu on millegi kauge, ülla ja suure poliitilise ning religioosse tähtsusega ettevõtmisega, siis Aleksejevi raamat näitab teekonda lihtsa sõjamehe silme läbi ning nõnda ongi autor kirjeldanud kenasti retke julma, rasket ning lihtsõduri jaoks kohati arusaamatut poolt. Kuigi keskkond, kus peategelane viibib, on suuresti homosotsiaalne ja tahumatu, jagub romaani ka killuke romantikat.

Algus on veidi võõrastav. Nappe meenutusfragmente lugedes tekkis mul hirm, et terve raamat ongi sellises stiilis kirja pandud, aga õnneks osutus see vaid tähelepanu haaramise võtteks ning edaspidi on tekst ilus ja voolav. Samas juhtub ette paar mügarikku, mis lugejat muidu tasasel teekonnal ärkvele raputab: tegelased nagu teaks midagi tulevikust ja vastavad möödaminnes küsimustele, mis alles sajandite pärast tekkida võivad. Üldiselt on ajalooteadus siiski ridade vahele kirjutatud ja ei häiri lugemist.

Kuna ma ei ole varem ristisõdade vastu sügavamat huvi üles näidanud, siis tundsin lugedes laiemast ajaloolisest taustast puudust ning seega ei suutnud ma loole kogu hingest kaasa elada, kuid samas meeldisid mulle väga lahingute vahele susatud mõttemõlgutused ja neid nautisin ma aeglaselt ning mõnuga. Kujundajale sooviks aga kõrgemat fantaasialendu, sest “Palverännust” hiljem valminud Hargla Melchiori-sarja kaante puhul on ta suht samu võtteid kasutanud.

Veel arvamusi:

Bukahoolik | Keel ja Kirjandus | Looming  | Loterii | Sirp  | Vikerkaar

“Suured lootused” on üldjoontes klassikaline arenguromaan. Kuritegevuse kõrval on üks põhiteemasid sotsiaalne mobiilsus, mis  oli 19. sajandil kuumaks teemaks saanud. Sellest hetkest peale, kui Pip Estellasse kiindub, soovib ta teha kõik, et ta oleks tüdrukut väärt ning asub lähedaste käest “haridust omandama”. Pipi innukus on muljeltavaldav, kuid samas lapsik ning seega jääb poiss mitmesuguste väärtussüsteemide vahele lõksu. Pip on loomult heatahtlik, kuid kui ta juhuse läbi rikkaks saab, siis võtab ta kõige kergemini omaks kõrgematele klassidele omase priiskava elustiili ning põlgava suhtumise vaeste suhtes. Siinkohal kasutab Dickens juhust, et rikkurite käitumise suunas paar huumoris marineeritud kritiikanoolt lendu lasta:

“Startopi ettepanekul olime lasknud ennast valida ühte klubisse, mille nimi oli Finches of the Grove (Metsasalu Vindid); selle organisatsiooni otstarbest ei ole ma kunagi päriselt aru saanud – kui selle eesmärgiks mitte seda pidada, et klubi liikmed pidid iga kahe nädala tagant kord hirmkalli raha eest üheskoos luksuslikult lõunatama, pärast lõunasööki isekeskis võimalikult palju tülitsema ja kuuele kelnerile võimaluse andma ennast trepikojas täis juua” (lk 281).

Kuigi Pip laseb end vooluga kaasa viia, vaevab teda siiski südametunnistus, ent noormees üritab seda kiivalt varjata ja selle tulemuseks on tema moraalse arengu pidurdumine. Lõpuks siiski Pipi silmad avanevad ning ta hakkab mustale ja valgele lisaks nägema ka maailma halltoone. Pip hakkab taas kuulama oma südant ja mõistab, et hea võib olla halb ning vastupidi. Samuti tajub ta viimaks klassisüsteemi tarbetust. Selgust aitab muuhulgas luua see vana hea armastus.

Raamatu üks värvikamaid tegelasi on kindlasti tontlik miss Havisham, vanatüdruk, kes pole oma toimumata jäänud pulmapäevast saati kleiti seljast võtnud ning istub kinninaelutatud akendega majas, kaaslaseks mädanev pulmatort ja kellad, mis kõik näitavad tollest saatuslikust päevast saati üht ja sama aega. Tegelikult jätab ta üpris tobeda mulje, kuid kogu see kõdu ja kollapsi äärel olev õhkkond, mis teda ümbritseb, on veidralt paeluv.  Kõiges pettunud ja murtud südamega Havisham on otsustanud Estellast kasvatada kalgi kaunitari, et teda sarnasest saatusest päästa ning omamoodi meessoole kätte maksta. Sellele annab kontrasti positiivsem patulunastus-/kättemaksuplaan, mille keskmes on kulla ja karraga üle puistatud Pip.

Kui romaanile midagi ette heita, siis on selleks ebaühtlane tempo. Minu eelmine Dickensi-elamus oli igat pidi kaasakiskuv, kuid selle raamatu puhul tuli ette päris mitu ropult igavat juppi, mis muudkui venisid ja venisid, samas kui põnevusttekitavad kohad möödusid ülikiirelt ning kandsid endas mingit kummalist kärsitust. Samas meeldis mulle väga, kuidas Dickens kõik loo keskmes olevad tegelased lõpus kenaks puntraks kokku sõlmis, kaasates ka need karakterid, keda ma alguses pidasin kõrvalisteks omaette luusijateks.

Viimasena pean mainima seda, et tegelikult sattus “Suured lootused”  mulle eelkõige sellepärast näppu, et tulemas on uued ekraniseeringud:  kõigepealt  miniseriaal, mille esimene osa läheb BBC 1 eetrisse juba teisipäeval, ning tuleval aastal linastub ka uus mängufilm, kus teevad kaasa Helena Bonham Carter, Ralph Fiennes, Robbie Coltrane ja seriaalist The Borgias tuttav Holliday Grainger. Lõpetuseks jätan seda postitust kaunistama värsked miss Havishamid:

]]> http://bibliofiil.wordpress.com/2011/12/25/kergelt-tulnud-kergelt-lainud/feed/ 0 bibliofiil suuredlootused_m havisham http://bibliofiil.wordpress.com/2011/12/18/200-aastat-hiljem/ http://bibliofiil.wordpress.com/2011/12/18/200-aastat-hiljem/#comments Sun, 18 Dec 2011 16:42:03 +0000 bibliofiil http://bibliofiil.wordpress.com/?p=1488 ]]> Eelmisel kuul hakkas ETV näitama The Pillars of the Earth’il põhinevat sarja ja nii on ka minu blogist tolle raamatu kohta viimasel ajal infot otsitud. Mõtlesin, et oleks aeg end selle järjest läbi närida. Selle nädala veetsin Ken Folletti romaani World Without End seltsis.

Romaani tegevustik leiab aset jällegi Kingsbridge’is, kuid esimese raamatu sündmustest on möödunud kaks sajandit. Palju on muutunud, linnas on uued ehitised, uued probleemid, uued näod, kuigi mõned neist on esimesest raamatust tuttavate tegelaste kauged sugulased. Ühel päeval hiilib kamp lapsi salaja metsa ning nad juhtuvad nägema kaht kuninganna teenistuses olevat sõjameest, kes kolmandalt mehelt üht kirja nõuavad. Kuninganna mehed tapetakse, lapsed panevad plehku. Ellujäänud mees kannab endaga kaasas riigisaladust, mis ühe sündmuspaigale jäänud poisi silme all sinnasamma maha maetakse. Poiss peab vanduma, et ta ei hinga sellest kellelegi. Lapsed lähevad koju, kasvavad suureks, võitlevad oma ühiskondliku positsiooni eest, armuvad, pettuvad ja nii need 1237 lehekülge mööduvadki. Ajalooliseks taustaks on Saja-aastane sõda ja Musta Surma võidukäik Euroopas.

Kahjuks on teos The Pillars of the Earth’i hale vari. Kõige suurem probleem on vast see, et onu Follett pole viitsinud ühtki uut tegelast välja mõelda ja nii napsaski ta kõik iseloomutüübid esimesest raamatust ning muutis nende nime, sotsiaalset klassi ja paiknemist loo üldpildis, et asi värskem tunduks. Jacki asemel on teises raamatus tema kauge sugulane Merthin (kes läheb ühel hetkel end välismaale täiendama, just nagu tema esiisagi), Aliena teisikuks võib pidada Carist, Merthini vend Ralph saab omale Williami julma rolli jne. Katedraali asemel ehitatakse uut silda, kuid see saab suhteliselt ruttu valmis ja edaspidi tegeletakse katedraali parandamisega ning muude pisiprojektidega. Nii ongi raamat täpselt nagu esimene osa, ent kui The Pillars of the Earth’is oli katedraali ehitamine raamatu keskmeks ning aitas kõiki tegevusliine koos hoida, siis World Without End’is valitseb kaos ning tegelased ekslevad sihitult ringi.

Paistab, et nende 18 aasta jooksul, mis kaht raamatut üksteisest lahutab, on Follett avastanud, et seks müüb, ja seega on ta vist kõik oma fantaasiad teises osas välja elanud. Ka esimeses raamatus oli seksi, kuid seda oli mõistlikus koguses ning see ei häirinud. Järjes on aga on üks seksistseen teise otsa ning kohati saadab seda veel lame pornofilmilik dialoog. Vägistamist tuleb tihti ette, katku ajal toimuvad tänavatel lausa orgiad ning esindatud on ka ulakad nunnad.  Kui sinna juurde lisada veel kõik need suhtedraamad ja soovimatud tited, siis saab kokku ühe vägeva seebika, aga mina ootasin sellelt raamatult midagi enamat. Ka “suur saladus”, mis raamatu alguses metsa maha maeti, valmistas pettumuse.

Kui ma oleksin seda viivitamatult pärast esimese osa lõpetamist lugenud, siis oleks raamat tõenäoliselt kohe nurka lennanud, aga kuna ma kõiki detaile esimesest osast ei mäletanud, siis suutsin ma ta hõlpsasti läbi lugeda ja kohati oli ta tõepoolest sama põnev kui esimene osa, kuid halba oli siiski rohkem kui head. Kui arvestada seda, et Follett on peamiselt ikkagi põnevuskirjanik, siis on arusaadav, miks kõnealune teos võrreldes esimese osaga selline läbikukkumine on. Eks ta ole harjunud oma raamatute sisu taaskasutamisega, kuid ajalooliste romaanide puhul see ei funka ning loodan, et kirjanik punnitab järgmisel korral rohkem. Vahepeal ilmus temalt Fall of Giants, mille tegevus on asetatud 20. sajandi algusesse, peaks vist seda lugema ja alles siis Folletti võimete üle otsustama?

Alice elu varjutab lapsepõlves toimunud suusaõnnetus, Mattia jättis väiksena oma vaimse puudega kaksikõe parki, kust too jäljetult kadus. Alicest saab teismeeas anorektik, Mattia lõigub ennast. Mõlemad on üksikud ja ei suuda teiste inimestega sidemeid luua ega kuskile sisse sobituda. Alicest ja Mattiast saavad sõbrad, kuid ei midagi enamat, sest nende vahel on alati miski, mis ei lase neil üksteisele oma tundeid avaldada.

Pean tunnistama, et suhtusin algul antud teosesse veidi skeptiliselt (õõh, toitumishäired ja eneselõikumine?), kuid olin hiljem positiivselt üllatunud, kuigi teos peitis endas ka muid äraleierdatud teemasid nagu koolikiusamine jms. Raamatut läbiv algarvude metafoor on lihtne, aga paljuütlev. Kerge tekst kannab endas hämmastavat raskust ja see, kuidas Giordano on oma tegelaste elu jäädvustanud, on ühteaegu nii reaalne ja samas unenäoline. Selle asemel, et kirjeldada oma tegelaste elu algusest lõpuni on Giordano keskendunud identiteediloome tähtsamatele punktidele, nendele seikadele, mis on Alicet ja Mattiat kõige rohkem mõjutanud, et seletada nende tehtud valikuid ja seda, miks nad tõmbumise asemel üksteisest eemale tõukuvad. Raamatus on väikseid võite ning suuri kaotusi ja nii jääbki valitsema ebaõiglus. Algarvud jaguvad vaid arvuga 1 ja iseendaga ning nad ei saa kunagi kokku.

Romaani põhjal on valminud ka film.

Varraku blogi

Lugu leiab aset 1990ndate keskel Tallinnas. Noorhärra August nõustub kirjutama ajalehele järjejuttu, armub abikäe ulataja kaasasse, loob talle kirjandusliku teisiku ning muudab kõik oma tunded ja soovid ilukirjanduseks. Vahepeal on palju toretsevat teksti ja siis saabub mingi imelik lõpp. Oeh. Oeh. No mida haipi?

Kes sellesse romaani 90ndate Eestit otsima läheb, peab paraku pettuma. Kalda on oma faktivigadega loonud kõverpeegli-Eesti, kus figureerivad värvilise ekraaniga telefonid ja hirmkallis õlu ning tähistatakse 1920. aastal saavutatud iseseisvuse aastapäeva. Ilukirjanduses on kõik lubatud, kuid kas just kliimat ja ajalugu nii läbipaistvalt väänata? Detailide täpsuses peitub võlu. Samas võib neid veidrusi seletada ka huvitava vaatepunktiga: jutustajaks on Augusti väljamõeldud tegelane, kes lõpu poole ka oma enese lugu  muutma hakkab (päris jasperffordelik värk, olen viimasel ajal isuga Thursday Nexti seiklusi lugenud, peaks sellest ka millalgi kirjutama). Äkki teeb just tema vigu, sest pole pärismaailma asjadega kursis? 80ndatest pärit fiktiivse tegelase fiktsioon ikkagi. Kui ta juba kirjaniku järjejuttu ümber treib, siis miks ei võiks ta tema elust jutustades sama teha?

Kirjanduse ja reaalsuse suhe selles romaanis paneb tõepoolest pea valutama. Aga keskmine eestlane naerab ju selle kõik siiski välja. Uhked prantsusepärased road leiavad tee lauale sellise kergusega, nagu oleks tegu kapsasupiga? Sidrunipuu aias? Kokk-koduabiline maamajas? Ja ega paprikad polnud 90ndate keskel nii tundmatud küll, et nad talumehi hirmutanud oleks. Peab nõustuma, et ega see romaan vist eestlaste norivale meelele mõeldud pole, pigem ikka prantslastele põhjamaiseks tundlemiseks.

Kaldal on kena lopsakas stiil ja seda tuleb kiita. Võrdlus võrdluse otsa, nagusid ja kuisid sajab kui/nagu oavarrest ning kõik see on tõlkes väga hästi edasi antud. 42. leheküljel läheb aias armsasti “liikuma nälkjate aeglane ja melanhoolne kolonn”,100 lehekülge hiljem tekib endal lugedeski mingi veider pitsitav tunne:

“Nad tunnetasid, kuidas neid ümbritses nähtamatu satelliitide ja nähtav telefoniliinide võrk, nähtamatu eilsete, tänaste või homsete trajektooride võrk, mida pruugivad inimesed, masinad ja koormalojused, nähtamatu molekulide tants, milles pesitseb ja laguneb elu, ristuvate mõtete, kavatsuste, oletuste ja kahetsuste tajumatu võrk, maa-alune püsiv ja tihke risoomide, juurte ja vaklade võrk” (lk 141-142).

Nii võimsaid ja luulelisi kirjeldusi juba naljalt ei kohta. Kalda proosa teeb oma tummisusega hingele pai. Samas pärsib see aga kõvasti lugemist. Minu tempoks sai kolm-lehte-edasi-kaks-tagasi, sest tähelepanu kippus kogu aeg hajuma. Pärast raamatu läbilugemist tuli nentida, et ega midagi sealt külge ei hakanud. Kalda oli oma viguritega korraldanud tõhusa diversiooni, et kahvatud tegelased ning tegevustiku puudumine välja ei paistaks ja nii ongi “Eesti romaan” üks prometheuslik vemp: pealt pekiga kaetud, sees vaid paljad kondid.

Veel arvamusi:

Nõudmiseni | Postimees | Rohelisemrohi | Sehkendaja | Sirp | Südamelähedaselt | Varraku blogi